Oleme seni kuulnud ja saanud lugeda astmelise tulumaksu mõjust majandusele ning seda, kes sellest võidavad või kaotavad. Tahan käesoleva looga avada astmelise tulumaksu seni käsitlemata varjuküljed. Nimelt külmutab astmeline tulumaks töötajate palgad pikaks ajaks, mis tähendab lõppkokkuvõtteks seda, et inimeste reaalsissetulekud vähenevad elukalliduse pideva tõusu taustal. See omakorda tingib tarbimise vähenemise ja majanduskasvu aeglustumise. Niisiis, esialgse näilise võidu asemel on lähiajal oodata hoopis kaotust.
Kõigepealt arvestavad tööandjad kohe, et tulumaksu alanemisega (enamus palgatöötajaid kuulub ju nende hulka, kes peaksid ?astmetest? võitma) jääb töötajatele rohkem raha kätte. Järelikult palgatõusu jutud lükatakse kaugesse tulevikku ja tulemuspalkade määra vähendatakse, kuna see pole töölepingus tavaliselt kuigi kindlalt määratud. Lihtne on töötajatele öelda, et riik ?tõstis? teil just äsja (neto)palka. Olgu öeldud, et ka Reformierakonna tulumaksumäära alandamine külmutab palgatõusu samal viisil. Astmelise tulumaksu puhul on aga eriti küsitav nende isikute palgatõus, kes on oma kuupalga tasemega olemasoleva tulumaksuastme lõpul või sinna jõudmas. See on seis, kus tööandjal tekib eriline vastumeelsus palku tõsta. Töötajat huvitab reaalpalga tõus, tööandjat see, kui palju tõusevad ettevõtte kulud seoses palgatõusuga.
Üldreeglina ei meeldi tööandjale rääkida palgatõusust, kuna see suurendab tootmiskulusid ja vähendab omaniku-tööandja kasumit. Astmelise tulumaksu puhul suureneb töötajate palkade tõusmisel järgmisesse astmesse kogu tööjõukulu astmeliselt. Sellele lisandub veel astmeline sotsiaalmaksu tõus, mis tuleb samuti ettevõtjal maksta ja lisada tootmiskuludesse. Kui aga töötajaid on ettevõttes või süsteemis tuhandeid, teeb see ettevõttele miljonitesse kroonidesse ulatuvaid täiendavaid kulutusi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Võib küsida, keda selline palgamuutus (või muutmatus) lähitulevikus kõige enam ?ähvardab?. Siia rühma kuuluvad eelkõige õpetajad, arstid ja meditsiiniõed, postitöötajad, transporditöötajad, ka riigi ja kohalike omavalitsuste ametnikud.
Kõige problemaatilisemaks kujunebki nimetatud sektori palkade tõstmine, kuna reaalseks palgatõusuks on tööandjale vajalik raha väga suur ning seetõttu pole ta nõus ka töötajate nõudmistega. Varem või hiljem tekib olukord, kus töötajad ei ole nõus enam töötama antud palga eest ja tööandjad ei ole nõus ka palka tõstma. Kuidas siis ikkagi saavutatakse palgatõus? Välismaa kogemusele toetudes võib öelda, et tavaliselt on see võimalik läbi raskete läbirääkimiste töötajate ametiühingute ja tööandjate vahel, mida toetavad jõulised streigid. Nüüd tuleks meilt endilt küsida, kas Eesti ühiskond tervikuna ja igaüks meist eraldi on valmis välja kannatama streikidest tingitud ebamugavusi ja segadusi näiteks transpordis, meditsiinis või hariduselus. Valides astmelise tulumaksu, valid paratamatult ka streigid. Me peame olema valmis selleks, et meie lapsed näiteks õpetajate streigi tõttu paar nädalat kodus ?kükitavad? või et arstiabi pole pikema aja jooksul mõistlikul viisil kättesaadav või et ühistransport seisab pikemat aega või et teile adresseeritud post jõuab teieni mitu nädalat hiljem.
Omaette teema on loodetav elatustaseme tõus Euroopa Liidu riikide tasemele mingi aja (10, 20 aasta) jooksul pärast Eesti võimalikku liitumist ELiga. Et eestlane tunneks end võrdväärsena ELi kodanikega ega tormaks kodust kaugele Euroopasse tööd otsima, peaksime püüdlema palgataseme suurendamise poole. Mis puutub hindadesse liitumise järel, siis peame arvestama mõningase hinnatõusuga põhiliste toiduainete ja mootorikütuse osas. Pärast liitumist tõusevad tõenäoliselt ka muud elutähtsad kulud suhteliselt kiiresti. Kuidas aga läheb loodetava elatustaseme tõusuga? Kuna astmelise tulumaksu tõttu töötajate palgad pikaks ajaks külmutatakse, siis üldine elatustase mitte ei tõuse, vaid langeb veelgi. Kas see on üks põhjustest, miks astmelise tulumaksu eest võitlev Keskerakond ei soovi enne valimisi avalikult võtta seisukohta Euroopa Liiduga ühinemise suhtes?
Proportsionaalne tulumaks ei põhjusta nii olulisel määral täiendavaid lisakulutusi tööandjatele ja seetõttu eeldused sujuvateks palgaläbirääkimisteks on palju suuremad. Eestis pole tõsiseltvõetavaid streike veel olnud, asjad on joonele saadud üksnes tugevate streigiähvardustega.