Soomaal kerkib Eesti esimene põhupakimaja

Põhupakimajade ehitamine säästab keskkonda. Ehitus on eriti selline valdkond, kus ressursse mõttetult raisatakse. Säästlik maja on ehitatud valdavalt kohalikest energiasäästlikest ja taaskasutatavatest materjalidest. Soomaa eksperimentaalsauna ehitusel kasutatakse kohalikku ehitusmaterjali nii palju kui võimalik- savi ja liiv kaevatakse maapõuest sealtsamast krundinurgast, kogu vajaminev puitmaterjal osteti kohalikust saekaatrist, ainult põhupakid toodi pisut kaugemalt Juuru talunikult.

Põhupakimaja ehitamise tehnoloogia on lihtne. Suurte tellistega sarnanevatest pakkidest seina ladumine ei eelda suurt ehituskogemust ja kalleid tööriistu. Suurematele majadele projekteeritakse betoonist plaatvundament, väiksemad ehitatakse postidele. Põhupakkide fikseerimiseks nii seest kui väljapoolt kasutatakse erinevaid meetodeid. Eesti tingimustes on esmase konserveerijana kõige parem ja odavam materjal savi. Lõpptulemuseks on nö sandwich-paneel, mille keskel on pressitud põhk ja kahel pool kas savi-või lubikrohv. Hiljem võib seina väljast viimistleda kas laudadega või tellistega ning seestpoolt kasvõi kipsplaadiga.. Kõige suurem võimalus on eksida savisegamine juures, krohv peab tulema õige koostisega.

Põhupakimajade ehitamine on odav ja kiire. Kui keskmiselt moodustab 15-20 kogu maja maksumusest seinte maksumus, siis põhupakimajade puhul võib olenevalt lõppviimistlusest arvestada märksa väiksemate summadega. 20 m² eksperimentaalsauna seinte tarvis ostetud 100 põhupakki maksid kokku 200 kr. Sauna seinad kerkisid vähem kui poole päevaga.

Kasutades oma tööjõudu ja kohalikke materjale läheks ruutmeeter seinapinda koos viimistlusega maksma keskmiselt 20 kr., kalkuleerib Suursild ja lubab, et lähitulevikus peaks UNITe st tüüprojektde järgi tellitud majade hind jääma lõppviimistlusest sõltuvalt vahemikku 2000- 3000kr / m².

Poe talu eksperimentaalsaun peaks valmis saama augusti keskpaigaks.

Siiri Vallner, arhitekt

Põhupallidest maja igaühele ei soovitaks. Mõnele võib see lausa halvasti mõjuda. Näiteks inimene, kes armastab täisnurki ja sirgeid seinu jäägu ikka kipsplaatide juurde. Kui aga mõttes mõlgub midagi ebastandartset ja looduslähedast on põhupallid täiesti arvestatav variant. Majale pealekauba saab veel eksperimendis osalemise tunde.

Näiliselt valitseb ehitusmaterjalide turul küllus. Tegelikult tehakse majad ikka puust, kivist ja klaasist. On küll igasuguseid erinevaid pinnaviimistlusi, aga sisuliselt teistsuguseid lahendusi lisandub väga harva. Seepärast on iga alternatiiv teretulnud. Arhitektina ootaks, et keegi materjaliteadlane veel lahendust täiustaks - näiteks oleks hea kui väljast võiks maja rahumeeles viimistlemata jätta. Siis oleks kohe kaugelt karvasest põhupinnast näha, et tegu on millegi täiesti teistsugusega.

Alternatiivsete ehitusmaterjalide müüjad peaksid aga kiiresti kolme põrsakese muinasloole uue kaasaegse lõpu välja mõtlema. Nii et kõik kolm oma erinevalt ehitatud majades õnnelikult elu lõpuni vastu peavad. Tänapäeva kiire elutempo juures ei pruugi ju aja ja energiamahukas kivimaja alati olla see õige lahendus.