Värskus ja uut moodi mõtlemine kulub alati ära

Tänapäeval on palju lihtsam. Majakarp kerkib päevadega, viimistlus kestab loetud kuud, hiljemalt aasta pärast võib elukohaks uue aadressi märkida.

Tüüpprojektide järgi ehitatavate majade populaarsus on märk, et arhitektist on Eestis saamas luksuskaup, mida vähesed endale lubada saavad. Ja neist, kes oma maja individuaalprojekti tellivad, usaldab täielikult arhitekti loomingut veel väiksem osa. Eestlane on ikka ehitanud ?oma maja? peale põhitööd, aastate kaupa, vabad hetked kogu perega ehitusel. Ise oma kätega, häbiasi oli selleks kedagi palgata.

Midagi on vanast ajast rudimendina säilinud ? kui ei saa ehitada, saab miskit ikka ise teha, tähendab, tuleb ise projekteerida. Ja eestlane projekteerib... kogu raha eest, mis ta arhitektile maksab. Projekteerib täpselt sellise maja, nagu ta paremaks peab. Mis sest, et lõpptulemus on eklektiline ja asjal pole välimust ollagi. Süüdistada pole kedagi. Õnneks või kahjuks.

Õnneks on suurem ?mätasmajade? ehitamise buum nüüdseks möödunud ning tasapisi hakkab siin-seal valmima teiste seas ka kaasaegseid ja omanäolisi eramuid.

Sel ajal kui muu maailm, kasutades samu vanu armsaid ehitusmaterjale ? puitu,kivi ja klaasi ?, loob arhitektuurist kunsti ja otsib julgelt uut vormi, unistame meie niisugustest majadest, nagu ehitati täpselt sada aastat tagasi...

Euroopast hakkavad puhuma uued värsked tuuled. Värskus ja uut moodi mõtlemine kulub alati ära.