Dollarisõdade õppetunnid

Seistes vastamisi ebakindla väljavaatega tagasivalimisele ja mures töökohtade kaotuse pärast, on USA president George W. Bush hakanud süüdistama teisi riike, saates oma rahandusministri neilt vahetuskursside tõstmist nõudma, et importkaubad Ameerika tarbijate jaoks kallimaks muuta. See oli John Snow missioon hiljutisel reisil Hiinasse, kuid tema eesmärgis pole midagi uut. Kaks Snow eelkäijat ? John Connally ja James Baker ? nõudsid samuti poliitiliselt soovitavaid vahetuskursse.

See, mida Snow Hiinalt palus, on ebatavaline nõudmine: tavaliselt me ei lähe poodidesse ja palu poepidajatel oma hindu tõsta. Uute võimsate valuutade esiletõus provotseerib aga alati katseid kasutada vahetuskursse poliitilistel eesmärkidel.

Kahe maailmasõja vahele jääval ajal ja kahekümne aasta jooksul pärast II maailmasõda oli ainult kaks tähtsamat rahvusvahelist valuutat: Suurbritannia nael ja USA dollar. 1960. aastate lõpuks oli nael niivõrd nõrgenenud, et maailmaturg kaotas selle vastu huvi. Selle asemel tekkisid kaks uut tähtsamat valuutat, kuna Jaapani ja Lääne-Saksa majandustes oli suur väliskaubanduse ülejääk.

USA tootjad ja valitsus kaeblesid, et ameerika töölised jäävad töökohtadest ilma, kuna jeeni ja Saksa marka hoitakse kunstlikult madalal tasemel. USA valitsus eesotsas president Richard Nixoniga avaldas sakslastele ja jaapanlastele survet, et nad oma valuutad ümber hindaksid. Sakslased tegid seda, kuid jaapanlased mitte, ajades raevu USA rahandusministri, kes andis oma parima Jaapani hirmutamiseks. Connally kurtis, et Jaapanis on käsumajandus ja seal ei mängita reeglite järgi.

Kõik osapooled hakkasid üksteist poriga loopima. Ameeriklased süüdistasid eurooplasi ja eriti jaapanlasi sellepärast, et nende majanduskasv on liiga aeglane. Samal ajal väitsid eurooplased ja jaapanlased, et USA ekspordib inflatsiooni ülejäänud maailma ja kuritarvitab rahvusvahelist monetaarsüsteemi, et oma militaarseid avantüüre ülal pidada (sel ajal Vietnamis).

USA monetaarne ekspansioon oli tõepoolest muutunud relvaks vahetuskursisõjas. Kõrge inflatsioon USAs rõhutas vahetuskursi probleemi, näidates dollaristandardi ebastabiilsust.

Lõpuks sundis USA Jaapanit oma valuutat ümber hindama, hävitades 1971. a augustis rahvusvahelise monetaarsüsteemi. Ameeriklased peatasid kõigepealt ühepoolselt kulla konventeeritavuse dollari suhtes ? II maailmasõja järgsel Bretton Woodsi konverentsil kehtestatud fikseeritud, kuid reguleeritava vahetuskursi süsteemi selgroo ? ja lõid seejärel kampa eurooplastega, et sundida Jaapanit jeeni 16,9-lisele ümberhindamisele dollari suhtes. (Jaapani rahandusminister oli ähvardanud sooritada harakiri, kui ümberhindamise tase on 17.)

Fikseeritud vahetuskursi süsteemi lõpp tööstusriikides ei lõpetanud aga valuutade aktiivset juhtimist. 1970ndate stsenaarium mängiti uuesti läbi ujuvkurssidega 1980ndate keskel. Tähtsamate riikide rahandusministrid kohtusid ja surusid esmalt jeeni ja Saksa marga dollari suhtes alla ja püüdsid hoida 1987. a kursse stabiilsena.

Mõlemad ajaloolised episoodid lõppesid kaosega. Bretton Woodsi kriis 1971, olles kaugel inflatsiooni peatamisest, vabastas lõa otsast sünkroniseeritud rahavoo. Kümme aastat hiljem lõid püüded hoida jeeni USA soovitud tasemel Jaapani majandusmulli, mille eest jaapanlased pärast selle lõhkemist Ameerikat süüdistasid.

Praegu seisab USA dollari ees samuti väljakutse kahe uue ja olulise valuuta, Hiina renminbi ja euro poolt. Nagu 1970/80nadail, nähakse tõusvat Aasia valuutat palju suurema ohuna, kuna seal peitub kõige suurem kaubavahetuse defitsiit. Peale selle omab USA ikka veel võimsat relva, sest teistel riikidel on nii palju dollareid: praegusel hinnangul on 46 USA riigikassa võlakirjadest välismaal. See kutsub mõlemat poolt mängima sõja piiril balansseerivat mängu. Ameerika mõjutusvahend sisaldab ülejäänud maailma massiivset finantsilist panust dollari saatusesse. Ülejäänud maailm võib aga dollari väljamüüki ähvardada.

Hiina valitsus võiks praegu õppida midagi kasulikku näilikult kaugetest 1970ndate draamadest. Kõige vahetum ja ilmsem on see, et USA vastu kaua vastu pidada on keeruline, eriti kui USA valitsus on suurte siseriiklike huvirühmade surve all, kelle lobitööd võidakse kasutada tõukena uue kaitsetollide süsteemi loomiseks.

Midagi võiks aga õppida ka maailm ja eriti USA. Poliitiliselt juhitud uute vahetuskursisüsteemide loomine on olnud väga kaootiline ja lõppenud rahvusvaheliste pingete suurenemisega. Emotsionaalsel tasandil tähendab vahetuskursside üle vaidlemine välismaalaste süüdistamist kõiges, mis sisemajanduses valesti läheb. See lähenemine on haiglane ja ebaküps, kuigi mitte ilmtingimata väga kahjulik. Halvem on see, kui majanduspoliitiline reageering võrdsustub välismaalaste süüdistamise ehk kaubanduspiirangute uute vormide kehtestamisega. Selline tegutsemine võib lühiajaliselt õige tunduda, kuid see üksnes hävitab jõukuse ja õõnestab töökohtade loomist kõikjal.

Harold James on raamatu ?The End of Globalization: Lessons from the Great Depression? (?Globaliseerumise lõpp: Suure Depressiooni õppetunnid?) autor.