Naine autos, auto katki

Autod on ettearvamatud. Kõige kibekiiremal tööajal, päeval kella ühe-kahe vahel võib töökaaslaselt laenatud täiesti korras masin Tallinna?Tartu maanteel lihtsalt seisma jääda. Mis saab edasi?

Oled üksi, masinaga. Kapoti all jooksevad juhtmed sinka-vonka, ainus tuttava kujuga asi on aku. Mootor on tolmune, õline ja vakka. Kolleeg paneb ohutuled põlema ja põgeneb koos fotograafiga metsa. Kusagil peab olema inimene, kes teab sellest rohkem, kes ütleb, mis on valesti, mis on puudu, miks auto keset maanteed jonnib.

Lähima teeninduseni on mitu kilomeetrit. Autod kihutavad peatumata mööda, vehi palju tahad. Nad on korras nagu kellavärk, mis neil tee ääres kükitava naisega pistmist. Suurtes autodes istuvad naeratavad ja käsi laiutavad mehed, väikestes peamiselt naised, kes autodest niikuinii midagi ei jaga. Kõigil on kiire.

Silme eest jookseb läbi filmilint, kus kõik tuttavad meesterahvad, kellele abi saamiseks võiks helistada, kannavad ülikondi ja istuvad tähtsa näoga koosolekul. Kuidas sa neid ikka sellisel kellaajal tüütad. Hääletamine hakkab tunduma juba üsna lootusetu tegevusena. Täiesti vale koht hääletamiseks, ütleb mu sisemine, aastatega uinunud tudengikõhutunne.

Hakkab tunduma, nagu oleks Eesti selline kentsakas riik, kus autot tohivadki juhtida ainult naisterahvad, sest möödasõitvatest autodest vaatavad vastu kaastundliku pilguga naised. Aeg läheb. Niimoodi abitult maanteeveerel seistes tundub minut kui igavik. Näen fotograafi teisel pool teed, kehitan õlgu ja laiutan käsi ? tahan talle märku anda, et olukord on lootusetu.

Ja siis ta peatub. Tume universaalkerega Opel. Jalutan juhiukse juurde. ?Mis lahti?? küsib mees. ?Ma ei tea,? valetan õnnetu näoga. Mees tuleb autost välja ja vaatab mind pika pilguga. ?Auto jäi lihtsalt seisma?? ?Jah... Kas teil on kiire?? küsin äkki. Ei tea, miks see pähe kargas. ?Jah,? ütleb mees ja me vaatame koos mootorit. ?Kas te saate midagi teha?? küsin mehelt. Mees vaatab mind, ta on nõutu. Läheb siis otsustavalt juhiukseni, istub autosse ja küsib: ?Kust ohutuled maha käivad??

Ma ei tea. Pole ju minu auto. Kummardun otsustavalt ja vajutan ühte nuppu. Mitte midagi ei juhtu. Vajutan veel. Ohutulede plinkimine on salongi selgelt kosta, mul hakkab piinlik. ?Ma tõesti ei tea,? kordan veel kord. Proovime koos erinevaid nuppe, tema ühelt, mina teiselt poolt rooli.

?Te teete nalja?? küsib mees äkki ja vaatab mind teraselt. Noogutan. Ma ei taha, et ta vihastaks. Hea inimene ju, kes ei lasknud mul rohkem kui viis minutit teeveerel oodata. ?Kas te mulle oma nime ütlete?? Ma tean, et ei tohi küsida kas-küsimust. Sellele on liiga lihtne ?ei? vastata. Või lihtsalt pead raputada. Mees raputab pead ja lahkub.

Fotograaf tuleb metsast ja ütleb, et tema aastavanune uus Nissan jäi ka ükskord heast peast maanteel seisma. Ja et poole tunniga tuldi kohale, viidi auto parandusse ning fotograafile anti veel taksoraha ka pealekauba. Ka selliseid asju juhtub. Aga vaid uute autodega, millel kehtiv tootja garantii. Vanema autoga jääb häda korral üle loota kaasliiklejata kaastundlikkusele või helistada.

Kell kaks päeval. Suhtlemine Ekspress Hotline?i Ailiga toru teises otsas maksab 11 krooni ja 80 senti minutis, mis sest, et ta teab autodest sama vähe kui minagi. Uurin, kes oskaks aidata. Seejärel valin ühe number ühe vähem ja ühe number kaheksa rohkem, nagu Aili ütleb. Autoabi. 24 h ööpäevas. Üle Eesti. Ütlen talle, et mul auto ei sõida. ?Kas jäi sõidu pealt seisma?? uurib mees. Jah, jäi sõidu pealt seisma. ?Kas ei käi ringi?? küsib mees. Vaatan mootorit, ütlen: ?Kindel, et ei käi ringi, kui seisab.? ?Kas starter ei tööta?? Küsin, mis see on. Ei saagi teada. Räägin mehele, kus ma oma autoga olen. Et olen maanteel ja maju ei ole ja majanumbreid ei ole. Mõigus, ütleb autoabi mees selle kohta. Mõigus, kordan. Mõtlen, et kas me nüüd parandame selle auto koos ära, tema teisel pool toru otsas juhendamas.

Küsin, mis edasi saab. ?Me tuleme kohale,? ütleb autoabi mees, ?ja üritame käima saada.? Küsin, mis see maksab. 200 on väljakutse ja iga veerandtund on sada. 300 on miinimum. Kolmsada on miinimum, kordan. Mees ütleb, et see võtab pool tundi ja nad on Mõigus. Ta küsib, kas mul on autoabi sooduskaart, siis on 25 odavam. Mul ei ole. Mees ütleb, et ma võin kohapeal liituda. Et mehhaanikul on paberid nagunii kaasas. Ma avaldan kahtlust, kas mul on aega kohapeal mehhaanikuga liituda. Autoabi mees ütleb, et see võtab ainult viis minutit. Ja maksab 150 krooni. Asi läheb põnevaks. Ostes 350 krooni eest B-paketi, saan hoopis tasuta autoabi aasta läbi. Arvestan kiiresti, mis kolleegi auto maksta võib.

Mees küsib lõpuks, kas ma tahan abi või mitte. Abivalmis autoabi mees tahab hakata vägisi juba Mõiku sõitma. Ma küsin, et kas nad tuleksid siis ka, kui ma oleksin näiteks Põltsamaa ja Paide vahel. Tuleksid. Ja igale poole mujale üle Eesti. Mandrile ja Saaremaale ja Muhusse. Autoabi mees lubab tulla igale poole, välja arvatud Kihnu. Sest Kihnus on pigem motikad ja jalgrattad, seal polevat autoabi vaja. Kihnu ma vaevalt ka niipea satun. Aga mujale Eestis küll.

Lõpuks tunnistan autoabi mehele ausalt üles, et kogu jutt on lihtsalt väike ajakirjanduslik ekperiment ja tegelikult on kolleegi auto täitsa korras ning mina hoopis õnnelikult toimetuse laua taga. Autoabi mees ütleb, et ikka juhtub. ?Talvel juhtub rohkem kui tavaliselt,? ütleb autoabi mees, siis olevat lumi ja külm ja autod ei pea vastu. Ütlen autoabi mehele aitäh ja küsin, mis ta nimi on. ?Kuum. Tauno Kuum,? vastab tema.

Kui Äripäev kõnealust eksperimenti kavandas, olime täiesti veendunud, et kui hääletajaks on miniseelikus naisterahvas, piisab tal käe tõstmisest, et abiline peatada. Kui seda teeb meesterahvas, võib ta aga hääletama jäädagi.

Olukord kujunes aga sootuks vastupidiseks. Naisajakirjanik pidi 5 minutit kätt vibutama, enne kui esimene auto seisma jäi. Pärast sama katset korranud meessoost ajakirjanikul oli tarvis vaid korraks oma kätt kergitada, kui esimene auto tee ääres abivalmilt seisma jäi.

Seega ei oma mingit tähtsust, mis soost sa oled, vaid see, kes parasjagu mööda sõidab. Kes on abivalmis, see ikka aitab, kes ei ole, sel ükskõik, kas hädalisel jalas püksid või miniseelik.