Tiit Reinart • 18. november 2003 kell 22:00

Head vanad asjad ? Salvo kelk, Norma kuukulgur ja Vana Tallinn

Mõned kunagistest gigantidest tegutsevad rohkem või vähem edukalt tänaseni, osa kunagistest suurnimedest ei ütle praegusele inimesele enam midagi. Sõna Kommunaar ei seostu enam ammu kellelegi kingadega. Tubakatootmise sulgemist siinmaal tõid aga erastamispoliitika kritiseerijad pikka aega näiteks Eestimaa (loe: rahva vara) mahamüümisest välisomanikele. Mitmed ettevõtted suutsid siiski turumajanduse tingimustega suhteliselt edukalt kohaneda, tootmist ümber organiseerida ning uutele turgudele orienteeruda.

Omal ajal peamiselt mänguasjadetootmisega tuntust korjanud Normas lelusid enam ei tehta. Pikemat aega on Norma autode turvarihmu tootev firma.

Norma muudeti 1980ndate aastate lõpus rahvaettevõtteks. See tähendab, et ettevõtte omanikud olid kõik, kes seal töötasid. Kui keegi juurde tuli, sai ka tema omanikuks, kui lahkus, kaotas oma osaluse.

1994. aastal reorganiseeriti rahvaettevõtted Eestis valitsuse otsuse järgselt aktsiaseltsideks. Norma puhul otsustati, et rahvaettevõtte töö väärib 66 Norma aktsiatest. Ülejäänud 34 jäi riigile ja nende aktsiate peale tegi erastamisagentuur avaliku emissiooni, mille tulemusena sai Normast börsiettevõte. Tasapisi ostsid neli enne erastamist ettevõtte juhtkonda kuulunud meest, Jüri Käo, Enn Kunila, Indrek Vanaselja ja Andres Järving kokku aktsiaid teistelt töötajatelt.

Norma suurimad kliendid on Venemaa suured autotehased, näiteks AvtoVAZ. Nii ei pidanud Norma Venemaa turu tarvis tegema eriti suuri turunduskulusid. Samuti polnud tarvis Normal eriti kulutada tootearendusele ? vene autod on viimase paarikümne aasta jooksul vähe muutunud.

1999. a. müüdi turvarihmatööstus Norma Rootsi firmale Autoliv, Norma Grupp nimetati ümber NG Investeeringuteks.

Viimati sattus Norma ajakirjanduse veergudele ja avalikkuse tähelepanu alla seoses 2003. aasta III kvartali kasumi kukkumisega mullusega võrreldes enam kui poole võrra. Põhjus Venemaa odavate turvarihmade mahtude kasvatamine Norma arvel. See on sundinud ettevõtet töötajaskonda aastaga vähendama ligi sajakonna inimese võrra. Samuti tuleb firmajuhi Peep Siimoni sõnul hakata Normal pikemas perspektiivis pakkuma uusi tooteid ? passiivseid ohutussüsteeme (ühes komplektis turvarihmad, eelpingutajad, õhkpadjad ja elektroonika).

Tehase ajalugu ulatub aastasse 1898, kui Tallinnas hakati valmistama naelu. Pärast aastate jooksul toimunud liitumisi erinevate metallitöökodadega tekkis 1969. aastal tootmiskoondis Vasar, samasse ajajärku jääb ka samanimelise kaubamärgi sünd.

Erinevatel aegadel on toodetud traati, alumiinium- ja emailpotte, aiatööriistu, muruniidukeid, turvavöösid, auto- ja ukselukke ning aknasulgureid.

Praegu tegutseb sama tootmiskompleksi baasil erakapitalil põhinev OÜ Vasar. Uues ettevõttes toodetakse põhiliselt lukusüsteeme, aknasulgureid ja nagisid, tähelepanu on suunatud kahe valdkonna arendamisele: tsink- ja alumiiniumsulamite valu ning metallide galvaaniline katmine (tsink, vask, nikkel, kroom). Vasar teeb ka pulbervärvimist, stantsimis- ja keevitustöid, vibrotöötlust ning käsipoleerimist.

HTM-Sport Group ostis osaluse oma endises koostööpartneris Salvos 1992. aastal ning 1990ndate aastate lõpul omandati viimased riigi käes olnud aktsiad. Itaallaste jaoks oli algus tõeliselt karm. 90 seadmetest tuli välja vahetada, lahendamist ootasid ka personaliprobleemid. Ent firma juht Mario Marolin jäi eestlastega siiski rahule.

?Itaalias toodetud partiis võivad mõned eksimused olla. Öeldakse, et juhtub. Kuid kui praaki esineks toodetel, millel seisab ?Made in Estonia?, siis ütleksid kõik, et Eestis toodetakse pahna,? on Marolin kindel. HTM Spordi tehasest sai 500 töötaja ja 30 000 m² tootmispinnaga grupi suurim. Veneetsias ja Genovas asuvate tehaste tootmismaht on enam kui poole väiksem. HTM Grupp on kiirelt kasvav ja turuosa võitev korporatsioon. 2000. aastal omandati Ameerika juhtiv sukeldusvarustuse tootja Dacor ja Saksa lumelauatootja Blax.

Grupi kõige tulusamad tooted ongi Tallinnas toodetavad suusasaapad. HTM on maailma kolmas-neljas tootja. Eesmärk on saada maailma juhtivaks saapatootjaks. Tootmine Eestis kasvab, ulatudes 2000. aastal 550 000 saapapaarini. Firma käibe- ja kasuminumbrid on muljetavaldavad: 1999. aasta käive 309 miljonit ja kasum 19 miljonit krooni ning 2000. aastal 370 miljonit krooni käivet ja 49 miljonit kasumit.

AS Volta kasutab Volta kaubamärki Eestis ja Vene Föderatsioonis. Tehas Volta asutati 1899. aastal ning on Eesti ainus elektrimootoritootja. Peamine tooteartikkel on kolmefaasiline, asünkroonne, vahelduvvoolu lühisrootoriga elektrimootor võimsusega kuni 30 kW, nominaalpingega kuni 660 V, sagedusega 50 ja 60 Hz. Mootorid vastavad IECi standardnormidele. Tehase territoorium hõlmab 96 000 m² ja asub Tallinna reisisadama lähedal.

Elektrimootorite tootmisel keskendutakse üha rohkem võimalikult universaalsete komponentide valmistamisele, mis võimaldaks oluliselt laiendada väljastatavate mootorite nomenklatuuri ja hoida nende omahind madal. Kindlasti suureneb ostetavate ja müüdavate allhankeosade maht.

Suhteliselt uus tegevusala on allhanketööd Soome ja Rootsi tuulegeneraatorite tootjatele. Praegu toodetakse generaatoritele korpuseid ja mähitud staatoreid, perspektiivis on püsimagnetiga rootorite ja vertikaallabade tootmisesse juurutamine. 1999?2002. aasta tulemuste põhjal on näha, et oluliselt suureneb ka remonditeenuste maht. Jätkatakse samuti tuulegeneraatorite komponentide tootmist, lisades sinna hiljem ka elektroonikaosa mikrokontrollerite baasil.

Livikot võib lugeda üheks vanimaks ettevõtteks Eestis. 19. sajandi lõpus kuulutati Venemaal, mille koosseisu Eesti siis kuulus, välja riigi viinamonopoli seadus. Seoses sellega pandi 25. septembril 1898. aastal tsaari käsul pidulikult nurgakivi Kroonu Viinalaole Tallinnas. Just selles hoones asub tänini AS Liviko tootmiskorpus ning seda kuupäeva loetaksegi ASi Liviko sünnipäevaks. Pärast I maailmasõda asutati iseseisva tootmisüksusena Likööri- ja Napsivabrik. Rikkalik sortiment ja suurepärane kvaliteet tagas püsiva klientuuri Eestist kaugemalgi: Baron Rosen's Vodka tuntuim tellija oli inglise kirjanik Herbert George Wells, kellest sai siinse viina suur austaja pärast oma külaskäiku Eestisse 1937. aastal. Pärast II maailmasõda mõlemad tehased ühendati, omanikuks sai riik ja nimeks Tallinna Likööri- ja Viinatehas. Kogu nõukogude aja täitis ettevõte riiklikku tellimust, hoolitsedes inimeste janu kustutamise eest üle piiritu nõukogude liidu. See janu oli aga teadupoolest suur. 1. jaanuar 1971 on üks oluline verstapost Eesti alkoholitootmise ajaloos. Sel päeval moodustati Tallinna Likööri- ja Viinatehasest ning reast väiksematest piiritusevabrikutest tootmiskoondis Liviko. Pärast mõnevõrra heitlikku ettevõtete erastamisperioodi sai Liviko taas jalad alla praeguse omaniku, NG Investeeringute käe all. Tugev rõhk pandi toodete sisulisele kvaliteedile, müügi- ja turundustegevusele ning nii saab ka täna rääkida Livikost kui Eesti alkoholituru turuliidrist (orienteeruvalt 60 turuosa). Lähema viie aasta prioriteetseim arengusuund on eksport. Praegu ekspordib Liviko peamiselt lähinaabritele ? Soome, Läti, Leedu, Venemaa, lisaks Ukraina, USA, Prantsusmaa, Inglismaa, ja Norra. Minevaim ekspordiartikkel on teadagi Vana Tallinn.

Estoplasti ajalugu ulatub tagasi 1930ndatesse aastatesse ning tinglikult võib eelkäijateks pidada kolme tolle ajastu ettevõtet: elektromehhaanika töökoda Elektrometall; elektri- ja metallitööstus Arba; kunstainete- ja pritstööstus Presto.

Elektrometall ja Presto ühendati uueks ettevõtteks nimega Estoplast. 24.04.1959 määrati Estoplasti esimeseks direktoriks Valter Pruunlep. Huvitav on fakt Estoplasti kui nime kohta. See koostati kahe sõna ühendusena: Estonia ja plastmass. Nagu hiljem selgus, oli Eesti Vabariigi ajal toodetud leukoplasti pakkimiseks plekktopse nimetusega Estoplast. Kas tehase Estoplast ristiisad on saanud sellest inspiratsiooni või on see juhus, pole täpselt teada. Firmamärgi konkursi võitjaks tunnistati Hans Pilvari töö, mis kujutab endast kahte E tähte: üks ladina, teine slaavi tähestikust. Märk on Estoplasti omand ja kasutusel tänapäevalgi.

1984 tähistati ettevõtte 50ndat juubelit. Selleks ajaks oli tehas kasvanud juhtivaks valgustitööstusettevõtteks NSVLis, töötajaid oli 1276 ning tehasele oli antud katsetehase nimetus. 1988. aasta seisuga oli ettevõttel 38 000 m² üldpinda, sellest 19 000 m² tootmispinda ja töötajaid oli 1160. 25.03.1991 moodustati tootmiskoondise Estoplast baasil RAS Estoplast, mille juhatusse kuulusid Peeter Kross, Erki Urva, Jüri Rappoport, Evald Karu, Raivo Kallas. 1992. aastast said alguse väliskontaktid Enstoga, Thorn Lightinguga ning pärast Raivo Kallase visiiti Rootsi, kus ta tutvus Fred Facklamiga, pandi alus Estoplasti ühe põhiartikli, antiiklampide tootmisele. 12.04.1994 sõlmiti erastamisleping, mille kohaselt AS Talinvest ostis 100 RASi Estoplast aktsiatest. 1998 ostsid ASi Estoplast tootmistehnoloogia ja -tööjõu Rain Raidna ja Aivar Lepp ning ettevõtte hakkas tööle Estoplasti Tööstuse OÜ nime all.

Estoplasti Tööstuse OÜ tegutseb endiselt oma põhitegevusalal ? toodab valgusteid. Alates kevadest 2000 asub tootmishoone Vääna asulas. Ettevõttes töötab 40 inimest ja nende keskmine tööstaaž valgustite tootmise alal on 11,5 aastat.

Praeguseks on Estoplasti põhisuund metall- ja puitvalgustite tootmine Skandinaavia (70?80) ja Venemaa turule. Lisaks koduvalgustitele on Estoplast tootnud eritellimusvalgusteid nii koolidele, kirikutesse kui riigikogusse. 2002. a tuldi välja uue kaubamärgiga 4ROOM.

Hetkel kuum