Eelmisel sügisel parteilise printsiibi järgi moodustunud omavalitsustel täitus esimene tegevusaasta. See on hea koht, et korraks pilk tagasi visata ja vaadata, mis nüüd siis teisiti on (või ei ole).

Rapla maakonnas mängisid aastatagustel valimistel erakonnad täispangale. Valimisliite moodustati vaid paaris vallas ja võimu juurde pääsesid need ainult Juurus. Kõigis ülejäänud omavalitsustes tegid ilma parteinimekirjad. Esimesed valmisjärgsed nädalad kulusid koalitsioonide loomisele, läbirääkimiste pidamisele, salalepete sõlmimisele ja muule, mis poliitiliste mängudega kokku käib. Kõik oli nagu päris ja süstis lootust neisse, kes olid rääkinud, et kohaliku poliitika erakonnastumine aitab vabaneda korruptsioonimaigulistest koostöögruppidest vallavolikogudes.

Õige varsti hakkas selguma, et laias laastus jätkusid vanad mängud endise hooga. Eriti väiksemates omavalitsustes, kus valitsemisühenduste moodustumisel olid olulised ikkagi sõprus- ja peresuhted. Ühelt poolt on ju asi mõistetav: mida väiksem kogukond, seda õhem tegijate kiht. Võta, kuidas tahad, ikka tõusevad pinnale ühed ja samad näod. Enne istuti Kuldsete Kodude ja Tuleviku Kodukantide siltide varjus, nüüd lasti end sõimata mõne partei nimega. Mingit erilist sidet need grupid nime andnud erakonnaga ei tunne. Umbes nii, et täna oleme respublikaanid, aga homme vabalt ka rahvaliitlased.

Suurtes valdades on erakondadel hoopis suurem mängumaa ja ka vastutusala. See aga tähendab, et lootusetult ummikusse aetud haldusreformi taga seisab hoopis rohkem, kui pelgalt keerulisevõitu terminist ?haldussuutlikkus? välja võib lugeda. Tegelikult on selle taga võimu usaldusväärsus. Mõni võib ehk tõesti arvata, et tõelist poliitikat tehakse suurtes linnades ja külal pole siin midagi kaasa rääkida. Ometi on see riiklik usalduskapital, mida sedamoodi laiali parseldatakse. Aga sünnitab ka parteilist kultuuritust. Just seda, mis praegu käsil olevat valitsuskriisi värskena aitab püsida.

Autor: Tõnis Tõnisson