Toidukaupade hinnatõus toob kasu kogu Eestile

Suurim hinnatõus johtub niisiis pigem subsideerimise kadumisest kui banaanide kvootidest. Toiduainete hinnatõusu ohjeldab üksnes kaupmeeste vaheline konkurents, mis vähemalt Tallinnas on vägagi tugev ja teravneb jätkuvalt üha uute kaubanduskeskuste uste avanedes. Teisest küljest parandab eelmainitud nähtus Eesti oma toiduainetööstuse konkurentsivõimet.

Toiduainete hinnatõus pakub seega võimalusi, mis toovad kasu kogu Eestile. Eesti põllumajandus ei ole ellu jäänud üksnes tänu toetustele nagu see on kõikjal mujal Euroopa Liidus. Nüüd võetakse ka Eesti nende toetuste saajate ringi.

Põllumajandusega tegelemine on end Eestis siiski viimase kümnekonna aasta jooksul kuidagi ära tasunud, sest vähemalt silma järgi otsustades on põlde aasta-aastalt rohkem üles harima hakatud. Nüüdsest hakkab see end palju rohkem ära tasuma ja see tuleneb importtoiduainete hindade tõusust ning Euroopa Liidu toetustest.

Põllumajanduse rentaabluse kasv tõstab omakorda Tallinnast väljapoole jääva Eesti elatustaset ja loob uusi töökohti ühtlasemalt kogu riigi ulatuses. See pakub uusi võimalusi ka toiduaineid töötlevale tööstusele. Efektiivsuse tõustes ületab Eesti põllumajandustoodang sisemaise nõudluse ja siis tuleb hakata ekspordiga tegelema, milleks EL pakub suurepäraseid võimalusi. Mõned aastad tagasi käisin kohtumas Eesti põllumajandusministriga. Tegin siis ettepaneku, et valitsus koostaks EL finantseerimisel põllumajanduspoliitilise programmi, mis suures osas põhineks ökoloogiliselt puhtal põllumajandusel. Nõudlus ökopuhaste toodete järele on Kesk-Euroopas momendil juba nii suur, et Eesti toodang kaoks sinna kui tilk merre. Teisest küljest on looduslikult puhta toodangu hind mitmekordne võrreldes tavalise vilja, kasvatatud seente, marjade või muu sellisega.

Ministeeriumis noogutati mulle sõbralikult selle jutu peale, kuid päris kõrvade vahele see ei jõudnud. Ökotootmise puhul on uba veel selles, et kõigis teistes looduspuhta piirkonnaga EL liikmesriikides on tootmiskulud tänu kõrgetele tööjõukuludele mitmekordsed võrreldes Eestiga. Niisiis on siin tegemist miljonite eurodega, kuid kas mõistetakse seda ära kasutada. Olen kuulnud ka, et rühm ?veitsi maaharijaid otsib Eestist põllumaad just eelmainitud tegevuse käivitamiseks.

Tööhõive olukorra paranemine ja suurenev nõudmine tööjõu järele tõstavad palgataset kogu Eestis. Nii toimub see turumajanduse tingimustes. Palkade tõus omakorda suurendab inflatsiooni ja vähendab eelkõige impordile orienteeritud tööstuse konkurentsivõimet. See kõik ei toimu muidugi kohe käesoleva aasta 1. mail, vaid pikema aja jooksul. Kohanemiseks on niisiis vaja aega ja lahendada rida lahtisi küsimusi, millele alles tulevik oskab vastused anda.

Elukalliduse tõus puudutab eelkõige vähekindlustatud pensionäre, kel endil ei ole praktiliselt mingeid võimalusi oma sissetulekuid mõjutada.

Turumajandus on heaks sulaseks eelkõige väikeses avatud rahvusriigis, mida ei kammitse aegunud riiklikud struktuurid. Bürokratiseeritus on halb peremees ja seda kõigis vanades EL riikides, kus on ainult erinevus kammitsate tasemes. Soome lahe põhjakaldal asuv rahvusriik on üks maailmas kõige tugevamini oma keerulistesse struktuuridesse kammitsetud riike.

Eestis selliseid struktuure ei ole veel jõudnud tekkida. Soome taas oma paindumatus olekus nõuab EL kaudu Eesti maksupoliitika karmistamist. Eesti valitsusest ja Riigikogust sõltub, kuidas Eestis osatakse vältida Euroopa Liiduga kaasnevaid raskusi ja ära kasutada selle pakutavaid võimalusi.

Kui riiki juhitakse nagu ettevõtet, on tulevik lootustandev. Väikesel rahvusriigil ei ole ka võimalust teistmoodi toimida, sest see viiks ta paratamatult karile.