Kas hakkame Eestis tarbima tuumaelektrit?

Kui veel mõni aasta tagasi kuulutasid mitmed riigid, et sulgevad oma vanad tuumaelektrijaamad, siis tänaseks ei ole olulisi sulgemisi olnud ja riigid otsivad pigem võimalusi vanade tuumajaamade pikemaks käigushoidmiseks.

Sealjuures on mitmed riigid eesotsas Soomega alustanud hoopis uute tuumajaamade ehitamist ja teisedki kaaluvad tõsiselt, kas mitte minna sama rada. Selline kursimuutus on tingitud tehnoloogia arengust, mille tulemusel muutub tuumaenergeetika ohutumaks ja töökindlamaks.

Kuna tuumajaam ei eralda kasvuhoonegaase, siis annab selle ehitamine riigile võimaluse täita ka Kyoto protokolliga võetud kohustusi. Samuti on tuumaelektri eeliseks väikesed käitamiskulud, kuigi esialgsed investeeringud tuumajaama rajamiseks on kordi suuremad kui sama võimsusega põlevkivijaamade ehitamiseks.

Meie peame tuumajaama rajamist vaatama mitte pelgalt Eesti, vaid kogu piirkonna kontekstis. Ainult Eesti vajadusi arvesse võttes ei ole tuumajaama ehitamine praegu mõistlik, sest majanduslikult konkurentsivõimeliste tuumareaktorite ühikvõimsused on vahemikus 1000?1600 MW, mis on Eesti jaoks selgelt liiga suured.

Tuumaenergeetika rajamisele Eestis olukorras, kus meie lähinaabruses on mitu tuumaelektrijaama, on raske loogilist põhjendust leida. Tuumaelektrijaama ehitamise kahjuks räägivad muudki põhjused ? riigi esimene tuumaelektrijaam on 20% kallim kui järgmine, tuumaenergeetikaga alustamine tähendab uute ametkondade loomist, Eestis puudub vajalik infrastruktuur, oskusteave ja seadusaktid.

Tuumaenergeetikaga alustades peaks Eesti alustama ka selle ala spetsialistide koolitamist, kusjuures täna peaksime eriala õppejõud välismaalt tooma. Samuti oleks vaja luua mitmed tuumaenergeetika järelevalvega tegelevad ametkonnad.

Tänu tehnoloogia arengule vähenevad tulevikus tuumaelektrijaamade ühikvõimsused ja pole välistatud, et tulevikus leidub ka Eestile sobiva ühikvõimsusega (200 MW) ja majanduslikult konkurentsivõimelisi tuumareaktoreid. Aga me ei saa seada oma tänaseid otsuseid sõltuvusse veel aset leidmata tehnoloogia arengust.

Täna võib Eesti kaaluda osalemist Ignalina uue tuumareaktori ehitamises, kui leedulased peaksid otsustama uue reaktori ehitamise kasuks.

Veel ei ole Leedu langetanud otsust uue tuumajaama ehitamise kasuks ega kahjuks, sest teadlased alles uurivad Leedu tuumaenergeetika jätkamise majanduslikke, tehnoloogilisi ja sotsiaalseid aspekte. Peale selle ei ole täna veel selge, kas Ignalina teine reaktor ikka suletakse aastaks 2009. Leedulased võitlevad praegu aktiivselt selle eest, et Ignalina teine reaktor saaks töötada vähemalt 2017. aastani.

Enne kui EE saab üldse reaalselt hakata kaaluma osalemist Leedu uue tuumareaktori ehitamises, peavad leedulased langetama otsuse tuumaenergeetikaga jätkamise suhtes. Täna kehtiv Leedu riiklik energiastrateegia, mis annab suunad ka Leedu elektritootmisele aastani 2020, ei näe tuumaenergia kasutamist ette.

Kriitiline tegur Leedu tuumaprojektis osalemiseks on Leedu koostöövalmidus. Praegu jääb mulje, et Leedu ei ole mõistnud lähinaabrite osalemise olulisust Ignalina jätkamises või uue tuumajaama projektis.

Samas on Leedu enda tuumajaama ehitamine oluliselt tõenäolisem, kui selles osalevad ka Eesti ja Läti. Leedu senine valmisolek Eestiga koostööd teha ei ole just silmatorkav, nagu me peame kahjuks tõdema oma kogemuse põhjal Leedu jaotusvõrkude erastamisel.