Arenenud riigid värisevad vaesemate maade ees

Kui varem tundsid inimesed end väljaspool oma riiki eksisteerivatest majandusprobleemidest isoleerituna, siis enam see nii pole. Nüüd on hirm väljast tuleva konkurentsi ees kõige aluseks ja muudab poliitilist protsessi arenenud ja suhteliselt arenenud esilekerkivates riikides kogu maailmas.

Mõne viimase aastaga on inimesed maailma arenenuimates riikides Hiina, India ja teiste suurte madalapalgaliste rahvaste majandusliku osavuse pärast ärevaks muutunud. Nad kardavad oma töökohtade ja oma laste tuleviku pärast maailmas, kus nad peavad konkureerima külg külje kõrval maailma vaeseimate inimestega. Need hirmud panevad proovile rikkaimate riikide poliitilised liidrid.

Sellise hirmu suurenemisele osutavad ajaleheartiklid. Otsisin andmebaasist Lexis-Nexis üle maailma ingliskeelseid artikleid, mis sisaldasid sõnu ?alltöövõtt?, ?töökohad? ja ?India?. 1999. aasta kohta leidsin ainult 39 lugu, kuid 2003. aastal oli neid 749. Selle aasta esimese nelja kuu jooksul oli lugusid kogunenud juba 1208. Üsna samasuguse tulemuse andis sõnade ?alltöövõtt?, ?töökohad? ja ?Hiina? otsimine.

Nende kolme mõiste üheaegse kasutamise suurenemise leidsin ka prantsuse, saksa, itaalia ja hispaania keeles otsides: 90 protsenti lugudest olid pärit aastatest 2003 ja 2004.

Miks on ärevus nii plahvatuslikult kasvanud? Arenenud riigid on ju juba üle viiekümne aasta töökohti tootmises vähemarenenutele kaotanud. Üheks põhjuseks on see, et uue infotehnoloogia, eriti mobiiltelefonide ja interneti arenemine ja leviv kasutamine muudab maailma väiksemaks ja piiritaguse konkurentsi tõenäolisemaks. Uued tehnoloogiad on tegelikult kiire globaliseerumise kõige olulisem põhjus. Mobiiltelefonid ja internet ühendavad vaevata paljusid inimesi erinevatest riikidest, õhutades vahetama intellektuaalset loomingut.

Samas muudab infotehnoloogia meid teadlikumaks, et Indiasse ja Hiinasse liikuvad töökohad on head töökohad haritud ja kvalifitseeritud inimestele. Viimase viiekümne aasta jooksul on arenenud riikide inimesed järjest enam ülikooliharidust ja erialast väljaõpet omandanud, et end tööjõuturul kaitsta. Nüüd ei ole esimese maailma kodanikud enam kindlad, kas isegi see nende majanduslikku staatust säilitada suudab.

Hirmu suurenemine on ka 2000. aastal toimunud spekulatiivse börsimulli lõhkemise loomulik tagajärg. Kui inimesed nägid oma liialdatud lootusi investeeringute osas purunemas, hakati 2001. aastal alanud üleilmsele majandustempo aeglustumisele vastuseismiseks mõtlema teistele jõukuse ja sissetulekuallikatele. Pole üllatav, et suurenenud majanduslik ärevus on toitnud rahutust väliskonkurentsi pärast.

Uurisin sel aastal inimesi, kes olid hiljuti ostnud maja neljas USA linnas. Pärisin, kas nad muretsevad, et nende või nende perekonna võimalus teenida tulevikus oodatavat sissetulekut võib olla ohus muudatuste tõttu majanduses - näiteks seepärast, et keegi Hiinas konkureerib nendega töökoha pärast või et arvuti asendab nende töökoha. 442st küsitletust väitis 11 protsenti end väga muretsevat, 36 protsenti pisut muretsevat ning 52 protsenti üldse mitte muretsevat. Peaaegu pool vastanuist väljendas seega murelikkust.

Küsimust esitades eeldasin, et hirm töökoha kaotamise ees võib seletada majahindade märkimisväärset tõusu USAs ja paljudes teistes arenenud riikides. Inimesed, kes kardavad kaotada tööd, võivad suuremat majanduslikku kindlustunnet otsida omaenda rikkas riigis kinnisvarasse investeerides, selle käigus hindu üles kruvides. Küsitluse tulemused toetasid mingil määral seda teooriat. 81 protsenti vastanutest väitis küll, et töökoha kaotusel ei olnud nende otsusele maja osta mingit mõju. Nende hulgas, kes ütlesid sellel majaostu otsusele mõju olevat, oli aga rohkem neid, kelle ostusoovi see suurendas, kui neid, kelle ostusoovi see vähendas.

Hirm väliskonkurentsi ees aitab selgitada protektsionismi suurenemist ja seda, et eelmise aasta septembris Cancunis toimunud WTO kaubandusläbirääkimistel ei õnnestunud parandada esilekerkivate riikide ligipääsu arenenud riikide turgudele.

Üliõpilased küsivad minult nõuandeid karjääriks teistsuguses meeleolus kui varem. Ma tunnen täielikku usalduse puudumist, et neil võiks ükskõik millise valitud karjääri puhul hästi minna. Nad püüavad ära arvata, kuidas konkureerida Hiina või India töötajatega, kelle haridus on sama hea või parem. Hoolimata bravuurist USA täiuslikkuse pärast ei tundu üliõpilased ise täiuslikud olevat ja kahtlevad, kas nad mitte ei hakka tulevikus samamoodi elama nagu arenevates riikides elatakse.

Hirm on tegelik ja sisuline ning poliitikud ignoreerivad seda omal riisikol. Me ei tohi lasta juhtuda sellel, et hirmu suurenemine viib tootlikkust vähendavate protektsionistlike abinõudeni. Esilekerkivad riigid ei tee midagi laiduväärset. Nad töötavad, et leida oma koht võrdsetena arenenud riikide kõrval. Nende õnnestumine on moraalselt ja praktiliselt elutähtis.