Milline on ettevõtja koht tänases Eestis?

Tihtipeale viimased arvavadki, et nemad teevad ainsana poliitikat. Tegelikult on majanduspoliitikas suuremad poliitikud ärimehed, kes ennast poliitikuteks ei peagi. See ei ole nõnda ainult mujal maailmas, vaid ka Eestis. Suuremat osa selles sfääris tegutsejatest üldsus praktiliselt ei tunne. Seda, kuidas nemad otsuseid mõjutavad, saame teada alles aastate pärast, kui üldse kunagi.

Nii et kui tahad saada inimeseks, kes soovib maailma muuta, siis hakka suurärimeheks. Samas on see tunduvalt raskem tee kui poliitilises valdkonnas poliitikuks saamine. Sellesse ettevõtmisesse tuleb panustada ka päris palju oma raha. Ka riskid on poliitikast põhimõtteliselt erinevad. Kui ettevõtja ühes kohas hävib, ei tooda talle sulepatja, millele saaks pehmelt maanduda. Poliitikas on aga paljud teed patjadega vooderdatud. Kuigi leidub selleski valdkonnas selliseid teelõike, mis tõmbavad nii hinge kui ka jalad verele.

1991. aastast alates läbiviidud Eurobaromeetri uuringud näitasid, et avalik arvamus ootas Euroopa Liiduga ühinemisest kõige rohkem kasu ametnikele, poliitikutele ja ettevõtjatele. Tõepoolest ? funktsionäärid saavad Euroopa Liidust päris palju kasu. Kui palju aga ettevõtjad Euroopa Liiduga liitumisest tulu saavad, sõltub küll valdavalt ettevõtjatest endist.

Mis kujundab ettevõtja imagot? Kas tema toodang? Jah, kuid vaid siis, kui oleme ettevõtja klient. Muul ajal kujundab seda pilti valdavalt raha. Raha on tänapäeva Eestis edukuse ja õnne mõõdupuu.

Seal, kus liigub raha, seal on ka kadedus. See ei ole mitte ainult psühholoogiline või sotsiaal-psühholoogiline mõõde, vaid ühiskondlik imperatiiv, sest inimestel, kellel napib raha, napib ka asendusväärtusi. Või nad lihtsalt kapselduvad urgu, kust vaatavad kadestavalt neid, kellel on raha.

Avalikkus ei ole Eesti ettevõtjaid usaldusega hellitanud, kuid siiski märksa rohkem kui poliitikuid. Inimesed hindavad ja usaldavad seda, millel on tulevik, millele võib loota. Praeguse aja Eesti ettevõtjate tegevus on suunatud kaugemale tulevikku, see ei ole enam nii tehingupõhine kui aastaid tagasi. Just see pikaajaline mõõde sünnitab elanike seas poliitikutega võrreldes suurema usalduse ettevõtjate vastu. Ettevõtjad toovad tööd ja see on väärtus. Ettevõtjad riskivad oma raha, tervise, au ja perekonnasuhetega. Kui läheb hästi, siis on tulu mõnikord üpris suur. Võtmesõnaks on ?kui?.

Üle Euroopa Liidu liikmesmaade kulutavad eestlased, iseäranis ettevõtjad, tööle kõige rohkem aega, kõige rohkem leidub inimesi, kel on lisaks põhitöökohale lisatöökoht. Kas töötamises peitubki elurõõm? Kas see on elu mõte? Mis siis elus järele jääb? Praeguses ühiskonna arengustaadiumis eksisteerib Eestis paraku ainult edufilosoofia. Ainult edetabelid määravad, lapsest alates pead sa olema teistest parem, edasi pürgima. Ka isiklik kasum 15 miljonit on ikka halvem kui 150 miljonit. Justnagu ei tohikski nautida tavalist inimlikku rõõmu.

Üks Rootsi dokumentaalfilm jutustas kahest ligi 100 aasta vanusest inimesest, kes olid kogu oma elu elanud ühes majas. Naine silmitses pika pilguga ümberkaudseid põlde ja ütles: ?Kui ma vaatan neid põlde, siis mõtlen, kui palju-palju on siin inimesed rasket tööd teinud ja mitte kuskil ei ole seda praegu näha.? Kas ka ettevõtjal ei teki mõnikord sellist tunnet?

Mitte ainult arstid, teadlased, bussijuhid, vaid ka ettevõtjad on riigile väga suur varandus. Iga riik peaks kiivalt hoidma oma ajusid ning oma ettevõtjaid. Miks? Sest nemad riskivad. Neid inimesi, kes soovivad võtta isiklikku vastutust, leidub igas riigis vähe.

Riskivad, teed loovad inimesed ongi varandus. Selline varandus, mida ei pea hoidma varakambris ega ka vanglas. Anna ettevõtjale vabadus ning loo tingimused ? ning ta toodab ühiskonnale mitmekordselt tagasi.