Eesti ühiskond pärsib liidrit

Ettevõtlikkuse taset näitab ka hukkamõist, kui näiteks doktorikraadiga inimene söandab kasutuks jäänud esemed ?täikal? maha müüa. Samas peetakse USAs sellist käitumist normaalseks. Ka see on tavaline, kui doktor vahel oma äris ebaõnnestub.

Eestis aga loobuvad inimesed uutest ettevõtmistest just ebaõnnestumise hirmus. Nii edu kui ka ebaedu kartus on meile omane kahel põhjusel. Esiteks meie sovetlik lähiminevik, kus juht ja liider samastati. Teame ju vene vanasõna: andis jumal ameti, annab ka mõistuse. Juhikultus on Venemaale ka tänapäeval iseloomulik.

Teine riskihirmu põhjustaja on haridussüsteem. Eesti koolides on endiselt totaalselt vananenud meetodika ? üks inimene räägib ja teised kuulavad. Oluline on mitte silma torgata, osata täpselt korrata kuuldud juttu ja käed korralikult laual hoida. Olla normaalne ja keskmine on vajalik, et lõpuks ?läbi saada?.

Seega arendab nii haridussüsteem kui ka väljakujunenud juhtimistüüp liidrile vastupidist käitumismalli ? järgijat, kes ei mõtle ega tegutse ilma sunnita.

Eestis ei ole kriitiline mitte niivõrd meie väike rahvaarv, kuivõrd rahva kvaliteet. Arendades järgijaid ja allujaid, saame lõpuks tänuväärse tööjõu välismaistele ettevõtetele, mis kutsuvad inimesi kalkuneid kitkuma, haigete eest hoolitsema ning busse juhtima.

Eesti peab saavutama liidrite hulga, mis ületab Inglismaad, Soomet, Iirimaad ja lõpuks isegi USAd. Liider on inimene, kes suudab iseendale liider olla ? luua endale visioon ja leida teed selle elluviimiseks. Ta peab seisma vastu ebaõnnestumise riskile, kartmata kadedust õnnestumise puhul. Samuti vastu seisma lõputule virisemisele, et paremini selles situatsioonis ei saa ? kuigi oleks vaja. q