Riskijuhtimine mõeldud ka vaestele talupidajatele

G-8 rahandusministrid leppisid kokku, et 40 mld dollarit 18 maailma kõige vaesema riigi võlgu kustutatakse. See on õige otsus, kuid et see teeb 18 riigis kokku vaid 238 dollarit inimese kohta, ei aita võlgade kustutamine üksi vaeseid. Õnneks aitavad siin kaasa muud jõupingutused, millest tähelepanuväärseim on vaestele pakutavad riskijuhtimise teenused. Need võivad aja jooksul osutuda hoopis väärtuslikumaks kui 40 mld dollarit.

Me arvame tavaliselt, et uued riskijuhtimise tooted, nagu uudsed kindlustus- ja finantstooted, pakuvad huvi peamiselt jõukatele. Tegelikult on need mõeldud just maailma kõige vaesematele inimestele Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.

Maailma kõige vaesemad inimesed pole aastast aastasse ühed ja samad. Hea ja halb õnn käivad juhuslikku rada ja vaesed on õnnetuse korral ? nt kui torm tabab kaluriküla ? eriti haavatavad. Seega on riskijuhtimine, mis ühtlustab sissetulekute erinevusi, vaesuse leevendamisel eriti tähtis. Ja vastupidi: kui sellele tähelepanu ei pöörata, hävivad majanduskasvu väljavaated. Ilma riskijuhtimiseta ei katseta vaesed rahvad uusi põllumajanduskultuure või tootlikumaid meetodeid, sest eksimine võib osutuda saatuslikuks.

Toimetulekupiiril elavates maapiirkondades võivad inimesed saagi raisku minnes nälga jääda enne, kui järgmise aasta saak valmib. Tavaliselt viib see majandusbaasi äkilise kokkulangemiseni, mis tähendab aastatepikkusi raskusi. Kui vaene pere ei saa kehva saagikusega aastal abi, võib juhtuda, et pereliikmed söövad endal hinge sees hoidmiseks ära oma tööloomad, võtavad maha pinnasele toitaineid pakkuvad puud, müüvad maha oma tööriistad ning söövad ka järgmiseks aastaks kõrvale pandud seemned.

Abi andmine sellisel hetkel on ülitähtis. Kahjuks aga jõuavad välisabi ja annetused abivajajateni tihti liiga hilja, kui inimesed on ammu kõik äärmuslikud vahendid kasutusele võtnud. Kuigi saabunud abi hoiab neil hinge sees, on nad aastateks majanduslikult halvatud.

Läbiproovitud vahend talupidajate riskide vältimiseks on saagi kindlustamine. Kuid sellega käib kaasas nähtus, mida majandusteadlased nimetavad moraalseks ohuks. Talupidaja, kes on ette kindel kindlustusraha laekumises, võib saagi hooletusse jätta või mitte investeerida saagi päästmisesse. Ta võib isegi saagi hävimises juba ette kindel olla. Sellepärast ongi saagikindlustust müüvate eraettevõtete rahavarud väiksed ja kindlustamine vajab suuri abisummasid valitsuselt.

Kuid kindlustuspõhimõtted arenevad. Moraalset ohtu võib vähendada sellega, et maksed pannakse sõltuvusse halvast ilmast, mitte saagi ebaõnnestumisest. Kuna talupidaja ei saa mõjutada ilma, probleem kaob. Enne ei suutnud kindlustajad talupidaja riske piisavalt täpselt hinnata, sest ilma mõju saagile ei suudetud hästi mõõta. Selleks, et kindlustus oleks riskijuhtimise vahendina efektiivne, peab ilma mõõtma väga detailselt.

Tänapäeval kasutavad ilma vastu kindlustajad keerulisi ilmajaamu ja tunnevad hästi põllumajandust ja kohalikke olusid. Moodne infotehnoloogia lubab arvesse võtta ka seda, et ilm avaldab sama talu erinevatele kultuuridele erinevat mõju, samuti on oluline istutamise aeg.

Paljud firmad, muu hulgas Indias ja Ukrainas, pakuvad vaestele talupidajatele edukalt korralikku ilmakindlustust. Sama tööd teeb Aafrikas Maailmapank ning Kesk-Ameerikas veavad projekte mitmed valitsused koostöös arengupankadega.

Jeffrey Sachs kinnitab oma uues raamatus ?Vaesuse lõpp?, et korralik abi arenenud riikidelt võib teha lähiaastakümnetel vaesusele selle praegusel kujul lõpu. Paljud nimetavad teda sinisilmseks idealistiks. Kuid kui rikkad riigid muutuvad heldemaks ja samas hakkavad laiemalt tööle uued kindlustus- ja finantspõhimõtted, võib tal isegi õigus olla.