Kaelamurdev majanduskasv võib tekitada liigset õhinat

Hiina majandus on kasvanud sellise pöörase kiirusega, et see inspireerib kõiki arengumaid: 2005. aasta teise kvartaliga lõppenud aasta kasvuks oli 9,5%. Kuid kas Hiina ei lähe hea asjaga liiale?

Sellest ajast peale, kui Hu Jintao 2003. aastal presidendiks sai, on ta korduvalt hoiatanud, et Hiina majandust ähvardab ülekuumenemine. Jintao valitsus on ka vastavalt reageerinud: mullu oktoobris tõsteti intressimäärasid, juunis tulid uued elamumüügimaksud ning juulis revalveeriti jüaan.

Kuid väited Hiina majanduse ülekuumenemisest ei näi olevat seotud inflatsiooni ega aktsiaturuga. Kuigi Hiina tarbijahinnaindeks tõusis 2004. aasta juulis lõppenud aastaga 5,3%, oli selle põhjuseks peamiselt toidukaupade hindade tõus. Nii enne kui ka pärast seda pole inflatsioon olnud tähelepanuväärne. Hiina aktsiaturg aga on viimastel aastatel üldiselt langenud.

Selle asemel toovad ülekuumenemisest rääkijad välja Hiina suured investeeringud tehastesse, seadmetesse ja kinnisvarasse, mis kasvasid 2004. aastal 43 protsendini SKPst. Arvatakse, et Hiina on liiga palju investeerinud, vabrikuid ehitanud, masinaid importinud ning uusi elamuid rajanud.

Kuid kas tärkav majandus saab liiga palju investeerida? Mida rohkem on riigil tehaseid ja masinaid, mida enam ta asendab vanu uutega, seda tootlikum on riigi tööjõud. Mida enam hooneid riik ehitab, seda paremaks muutub kodanike elu. Mitmed uuringud kinnitavad, et majanduskasv on seotud investeeringutega masinatesse ja vabrikutesse.

1992. aastal leidsid California ülikooli teadlane Bradford DeLong ja praegune Harvardi ülikooli president Lawrence Summers oma kuulsas töös, et kõrgema investeeringute tasemega riigid - eriti seadmetesse investeerinud maad - on ajalooliselt näidanud suuremat majanduskasvu. Nad tõid näiteks Jaapani, mille SKP töötaja kohta enam kui kolmekordistus suhteliselt Argentinaga võrreldes ajavahemikus 1960-1985, sest erinevalt Argentinast investeeris Jaapan kõvasti uutesse masinatesse ja seadmetesse.

Seega näib, et katki pole midagi, kui Hiina muudkui soetab masinaid, ehitab vabrikuid ning rajab uusi teid ja sildu. Mida kiiremini, seda parem, et need miljard inimest, kes veel pole maailma mõistes jõukaks saanud, võiksid oma eluajal nii kaugele jõuda.

Ometi peab iga valitsus jälgima, et investeeringud oleksid efektiivsed. Hiinas levinud eufooria annab põhjust muretsemiseks. Üldinimlikud nõrkused võivad panna majandusõitsengu aegadel ebamõistlikult käituma.

Lihtsustatult on Hiina majanduskasv olnud nii silmapaistev, et inimeste fantaasia võib liiga intensiivselt tööle hakata. Sellistel perioodidel on lihtne ette kujutada, et korter Shanghais on kümne või kahekümne aasta pärast väärt tervet varandust. Ja kui see maksab terve varanduse siis, on ta korralikku summat väärt ka täna, kuna intressimäärad - mida kasutatakse tulevikuhinna arvutamiseks - on Hiinas täna veel madalad. Inimesed on õhinal ja see paneb nad ostma.

Põhimõtteliselt on see loogika õige. Aga kui tänaste väärtuste määrajad hakkavad nii tugevalt sõltuma kaugest tulevikust, et me enam selgelt ei näe, siis ei pruugi me ka selgelt mõelda. Et pikaajaliste varade tegelikku väärtust on nii raske hinnata, on inimloomusele iseloomulik keskenduda oodatud hinnatõusule. See võib viia suurte vigadeni, pannes inimesed maksma pikaajaliste varade eest rohkem, kui nad peaksid maksma, isegi kui majandusel läheb suurepäraselt. Nad võivad liiga palju kulutada, reklaami ohvriks langeda, hoolimatult valesse kohta investeerida, viia tootmise ühest piirkonnast ja valdkonnast teise hetkelise õhina, mitte majanduskalkulatsioonide alusel.

Seega võib termin "ülekuumenenud" olla eksitav. Ehk on täpsem öelda, et avalik tähelepanu on liigselt keskendunud mõnele viimase aja hinnamuutusele või et kõrgetesse turuhindadesse suhtutakse liiga leplikult.

Õnneks on inimestel ka kombeks oma liidreid usaldada. On eriti tähtis, et viimased ei oleks vait, kui kliima muutub spekulatsioonidele soodsaks. Vaikimist võib vaadata kui nõusolekut, et pikaajaliste varade hindade kiire tõus on garanteeritud. Riigijuhid peavad rääkima ja ka vastavalt tegutsema, et saata avalikkusele signaal: mull ei saa jätkuda.

Sellega on Hiina valitsus ka algust teinud ja tundub, et kinnisvarabuum on hakanud jahtuma. Kui valitsus jätkab sama poliitikat, aitab avalikkuse usaldus riigi majanduse ja institutsioonide vastu kindlustada aastateks stabiilset ja jätkusuutlikku majanduskasvu.