Maksupoliitika ei soosi heategevust

Miks me ei võiks kasutada õiglast ja läbipaistvat süsteemi, mis määratleb annetuste maksuvabastuse näiteks ühe aasta Eesti keskmise palga suuruses summas. Heategevusliku oksjoni korraldaja ja toetuste saajad võib vajadusel ka eelnevalt maksuametis registreerida. Ja ongi probleem lahendatud.

Sportlased, oksjoni korraldajad peavad endiste kolleegide laste aitamisel peamiseks seda, et nende elu poleks ka ainelises mõttes halvem, võrreldes olukorraga, kus nende spordikuulsusest isa oleks elus. Loodame, et meie tegemistest saavad innustust teiste valdkondade esindajad, kõik, kel süda õiges kohas ja soov kaaslaste eest seista. Miks siis riik soovib kaudselt karistada initsiatiivi ja maksustada seda lisa, mis peaks veidikenegi leevendama ühe vanema puudumist, aitama kaasa lapse võrdsele kohtlemisele ühiskonnas tervikuna, eriti aga eakaaslaste hulgas? Eestis on paraku kombeks kaagutada võrdse kohtlemise printsiibist maksustamisel. See seab esikohale numbri ja tõrjub inimest, tema keha ja hinge.

Ma küsin vastu: miks pole riik suutnud tänaseni tabada lapse isa tapnud kurjategijat või mõelda välja turvamehhanismi orvuks jäänud lapsele? Näiteks maksta võrdseid võimalusi tagavat toitjakaotuspensioni ning tegeleda riigi tasandil kulutuste kogusumma väljanõudmisega kurjategijatelt. Pole ju laps süüdi selles, et riik ei suuda tagada turvalisust teedel või piirata kuritegevust tänavatel.

Vabatahtlik sektor teeb täna ära selle töö, mida riik kas ei suuda või ei taha teha. Veelgi enam ? meie riik ei ole selleks ka ideoloogiliselt küps. Palju lihtsam on piirata vabatahtlikke algatusi, seada bürokraatlikke lõkse, koormata täiendavalt inimesi, kes teevad tööd tasuta, heast tahtest ja südamest.

Sportlaste ühendus on korraldanud heategevuslikku kunstioksjonit kuus aastat, maksnud annetustelt ka tulumaksu ja välistanud seejuures igasuguse maksuslaalomi. Meile öeldakse: lollid ja naiivsed sportlased! Mina väidan, et ainult nii saab Eesti paremaks, õiglasemaks, solidaarsemaks. Kuidas saab muidu uskuda ja järgida riigi eksistentsile olulisi üleskutseid, tegutseda koos, hoolida kaaskodanikest, kui riik ise oma kodanikega solidaarne pole. Nendega, kes ei kavatse petta ja soovivad elada sirge seljaga. See ongi tõeline fair play.

Just seepärast esitasin parlamendile arutamiseks ka tulumaksuseaduse muudatuse vabatahtlike annetuste maksuvabastuse kohta. Usun, et võimalik on ka teistmoodi. Et inimene pole mitte riigi, vaid riik inimese jaoks.