Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raputav "Viimane näitus" Endlas
Mul oli kunagi naabritädi. Pisike armas säravate silmade ja naeratusega hallipäine naine. Ühel hommikul koputas ta vaikselt, aga järjepidevalt mu uksele ja palus, et aitaksin tal raadiomehed üles ajada, sest tal on vaja turule minna ja ei taha eelmisel õhtul saabunud võõraid üksi korterisse jätta. Tädi rääkis esikus pikalt, kuidas noormehed tema juurde jõudnud ja öömaja palunud.
Ma polnud küll päris kindel, kuid mu oletused pidasid paika - tema magamistuppa jõudes oli säng tühi. Vanatädi osutas aga olematule raadiomehele tema voodis ja laiutas abitult käsi. Ütlesin, et mingu rahus, sest raadiomees magab kindlasti veel mõnda aega.
Paari päeva pärast hüüdis tädi jälle mu ukse taga, sest keegi oli teda vannitoas rünnanud. Esiku põrand oli klaasikilde täis, kuid kurikaelu polnud kusagil. Mõne aja möödudes koputused minu ja naabrite uksele sagenesid. Kes oli tuimem, jättis avamata. Kadunud olid võtmed, mis tegelikult tädil peos, ununenud oli, kas ta plaanis tuppa või õue minna. Nii seisis ta seal keset trepikoda. Üksi ja segipaisatud hääbuvate mälupiltidega. Aga kunagi oli ta laevakapteni proua ja elas hiilgavat elu.
Kenneth Lonergani "Viimane näitus" räägib sarnase loo endisest säravast seltskonnadaamist ja kunstigalerii omanikust Gladys Greenist (Lii Tedre), kelle eluõhtul on teda tabanud süvenev mälukaotus. Kohutava haigusega peab hakkama saama tema pere - tütar (Piret Rauk), tütrepoeg Daniel (Lauri Kink), väimees (Enn Keerd) ja maalt linna õnne otsima sõitnud amatöörkunstnik (Ago Anderson), kuid eelkõige Gladys ise, kelle elu päev päeva haaval tuhaks variseb ja mälestustepuslet on aina keerulisem kokku panna.
Kui otsida nädalavahetuse tujutõstjat, siis pole see etendus vast kõige õigem valik. Kui tahta näha head teatrit säravate näitlejatöödega, siis küll. Lii Tedre teeb siin ilmselt oma elu parima rolli. Tema mäng on niivõrd täpne ja nüansirohke ning tõene, et olles kas või natuke kursis selle haiguse kuluga, tabab igal hetkel paratamatu äratundmine ja tõdemus, et nii see ongi.
Samastumisvõimalusi pakub "Viimne näitus" rohkesti. Ja mõtlemisainet. Mis saab siis, kui keegi kallitest haiguse lõksu langeb või ma ise. Kas jätkub mõistust ja jõudu toimunuga toime tulla? Kelle abile loota? Ja kas üldse on loota? Mis ikkagi tegelikult toimub, kui sult võetakse kogu elatud elu ja selle asemele antakse segipaisatud müsteerium? Ja kas ikka antakse. Milline on see tegelikkus?
Pärast etenduse lõppu ütlesin endaga kaasas olnud pojale, et kui mul peaks ilmnema sarnase haiguse tunnuseid, tuleb mind kiiresti hooldekodusse paigutada. Ei taha jätta armsatele inimestele mälestuseks vaid vaeva ja lõhutud pilti päris iseendast. Kuid kas enesel jätkuks jõudu kedagi hädas eemale saata?
Tunnid "Viimase näitusega" Endla teatris on kõike muud kui lõõgastavad, kuid selle eest täiega elatud aeg, mis annab mõtlemisainet pikemaks. Kui olete näinud ja rahule jäänud eelmisel hooajal Endlas Kalmeti lavastatud "Vee mäluga", mis tunnistati Pärnu teatri 2004/2005. aasta parimaks lavastuseks, siis võtke julgesti ette ka "Viimane näitus".