Eesti Raudteed pole vaja riigil tagasi osta

Möödunud aegu ja minevikku taga igatseda pole Eesti Raudteest rääkides kõige targem tegevus. Kui nüüd otsustatakse Eesti Raudtee taasriigistada, siis tekib rohkesti küsimusi selle ettevõtte tuleviku osas.

Kuidas kavatseb Eesti riik edasi raudteed opereerida? Kui efektiivselt ta arvab sellega hakkama saavat? Töötas ju Eesti Raudtee enne osalist erastamist miinustega. Mille arvel investeeringuid teha, kes on see hall kardinal või supermees punases ülikonnas, kes võluväel ja jõuga lendab halba BRSi asendama?

Mulle ei meeldi, kuidas praegused võimulolijad riigi huve majandustegevuses kaitsevad ja edendavad. Näiteks Rahvaliidule on omane pada ajada. Rahvaliit valitsuses olles ainult räägib ega liiguta lillegi selleks, et infrastruktuuri, näiteks maanteevõrku arendada. Küll aga lobisevad nad, kui vajalik on neljarealine Tallinna-Tartu maantee Eesti majandusele ja inimestele ning missugune suutäis riigipirukast raudtee näol loovutatud on.

Taunimist väärivaid näiteid riigi kui omaniku tegevusest võib tuua mitmeid: Viljasalv, Werol. Seepärast puudub usk, et Eesti Raudtee taasriigistamise korral pailapseks saab.

Riigil on olnud piisavalt võimalusi vähemusaktsionärina protsesse jälgida ja juhtida, miks seda tehtud pole, on teine küsimus. Täpsemini, miks rahuldas aastaid olukord, kus raudtee töötas, investeeris ja kasumit tõi, ja nüüd mitte. Kuidas ja kes jälgib riigi omanikupoliitikat, missugustest põhimõtetest lähtuvalt, kuidas võetakse vastu otsuseid? Kes, millal ja kuidas koostab, kooskõlastab ja viib ellu strateegiat konkreetsetes ettevõtetes? Missugused on aruandluse vormid ja volitusmäärad? Küsides kõike seda ühelt ametnikult, kes ühes ettevõtte nõukogus riiki esindab, sain vastuseks, et järelevalve põhieesmärgiks on omaniku huvide esindamine, mis seisneb põhiliselt jälgimises, et ettevõtte väärtus ei langeks. Kurioosne ja halenaljakas on selline naivistlik vaatenurk aga praegu arutletava olukorra valguses, kus riik soovib teiselt osanikult ettevõtte aktsiad tagasi osta.

Nii majandustegevuse kui ka erinevate skeemide tulemusena on ettevõtte väärtust oluliselt kasvatatud ehk on saavutatud eesmärk, mille riik on väidetavalt seadnud. Nüüd, tagasiostmise korral, oleme aga sunnitud üle maksma.

Ma ei tea, kas samad probleemid ja küsimused on kerkimas näiteks Estonian Airi puhul? Ma ei tea, mis on tulusus ja ettevõtte väärtus täna? Küll aga tean, et Eesti riigil on olulisi argumente rahvuslennukompaniis osaluse omamiseks, samuti kohustus kodanike ees neid otse ja omadega, hea kui ka soodsalt maailma lennutada. Eks igaüks peab otsustama, kui edukalt see õnnestunud on ja kas nii peaks jätkama.

Jääb mulje, et inimesed, kes praegu esindavad riigi huve Eesti Raudtees, harrastavad robinhoodlikku tegevust, kus metsas puu otsas varitsetakse ja mööduvale vaenlasele ootamatult pähe karatakse. See on nii populistlik, punaste niitidega traageldatud.

Midagi analoogset harrastati ka paar aastat tagasi Saaremaa Laevaliinide puhul ja milline on tulemus? Võib-olla on näide kohatu, kuid siiski, see pole Euroopa ärikultuurile omane. Huvide eest seismine ei tähenda mitte lahingute pidaUmist, vaid nendest hoidumist.

Meil pole teada, mida kavatseb riik ette võtta Eesti Raudteega juhul, kui tagasiostu tehing või natsionaliseerimine osutub reaalsuseks. Kas meil on plaan?

Teame kõik, kui raske on peremees olla. Siinkohal tuleb mõelda tulevikule. Kust tulevad need vahendid, olgu selleks siis kaks või kolm miljardit krooni, mis raudtee tagasiostuks vaja. Kas see summa on tõesti kutsutud riiki ja rahvast teenima?

Raudtee puhul räägime pelgalt transiidist ja kütuseveost, unustades reisijateveoga seonduva. Näiteks oleme passiivsed Tallinna-Berliini raudteeliini arendamise osas. Just selles suunas tegutsemine oleks aga riigimehelik käitumine.

Lapselegi on selge, et tänasel päeval pole raudteejupi omamine julgeolekulise faktoriga seonduv. Selliselt mõteldes võiks ka sildu ehitada. Laseme üle jõe ja silla vaid neid, kes sõbrad, unustades, et reaalne lahingutegevus käib tänapäeval õhu ja kosmose või virtuaalse keskkonna kaudu. Eesti julgeolekuriske maandab huvide mitmus majandusruumis ja selle sidusus Euroopa Liiduga, sh logistikasüsteemidele põhinevalt.