Eesti edu ei jätku iseenesest

Eesti riigil on missioon, mida ka rahvas kogu südamest toetab: saavutada võimalikult kiiresti lääneriikide majandusarengu tase. Sellel teel on Eesti olnud uhke oma tõusvate kohtade üle rahvusvahelistes konkurentsivõime edetabelites, mida tuuakse õigustuseks liberaalsele majanduspoliitikale. Samamoodi on Eesti kukkumine paaris viimase aja rahvusvahelise konkurentsivõime uuringus muret tekitanud, hoolimata sellest, et Eesti koht on kokkuvõttes endiselt kõrge.

Kuigi sedasorti rahvusvahelisi edetabeleid ei tohi kunagi liiga tõsiselt võtta, võib mõnele lugejale siiski huvi pakkuda, kuidas mina rahvusvahelise investori ja suure Eesti sõbrana Eesti majanduspoliitikat hindan. Kus tehakse hetkel kõige suuremaid vigu ja mida võib pidada Eesti konkurentsivõime suurendamisel riikliku majanduspoliitika juures kõige tähtsamaks?

Kõigepealt vigadest. Eesti praegune, peamiselt tarbimisel rajanev majandusbuum on valitsuse tulusid järsult kasvatanud. Kuid selle asemel, et kasutada suurenenud tulu maksude (eriti tulumaksu) alandamiseks nii palju, kui tasakaalus eelarve vähegi lubaks, on valitsus kulutusi, eriti sotsiaalkulutusi suurendanud. Ometi tõstaks madalam maksukoormus eratarbimist ning stiimulit töötada.

Teisisõnu, selle asemel, et soodustada majandustegevuslikku nihet efektiivsema erasektori suunas, on riik kulutanud suure osa oma kasvanud tulust viisil, mis võib küll osta hääli valimistel, kuid on päris kindlasti kahjulik Eesti majanduslikule konkurentsivõimele.

Lisaks näitab küll tagasihoidlik, kuid intellektuaalselt tähendusrikas katse luua riigi rahastatud ja juhitud "Eesti Sitra" ehk arengufond kahetsusväärset usku, et riik suudab võtta enda kanda funktsioone, mille tõhusat täitmist seostatakse tavaliselt erasektoriga.

Kogu maailm imetleb Eestit kui maad, kus on madalad maksud ja ettevõtlussõbralik ning sekkumisest hoiduv valitsus, mis mõistab, et kuigi erasektor pole täiuslik, on ta vähemalt kapitali paigutamisel ja juhtimisel riigist alati palju efektiivsem. Miks siis seda muuta ja panna püsti midagi, millest saaks tõenäoliselt väga erinevas poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses keskkonnas edu saavutanud Soome mudeli kolmandajärguline koopia?

Eesti peab jätkama 1990ndatel paika pandud majanduspoliitikat. Just see lõi vundamendi, mis lubas Eestil saada üheks maailma kõige kiiremini kasvavaks majanduseks. Erasektori suhtelise kasvuga ei suureneks ainult sisetarbimine ja kodumaised investeeringud, vaid tõuseks ka Eesti atraktiivsus välisinvestorite ning -oskustööjõu silmis. Kuigi see võib kõlada valusalt, eeldab see ka, et sotsiaalkulutused tõusevad aeglasemalt kui majanduskasv. Samas absoluutarvudes lubab kiirem majanduskasv ilmselt tõsta ka sotsiaalkulutusi kiiremini, kui see oleks võimalik siis, kui viimaste tase ületaks majanduskasvu.

Ma usun ka, et Eesti peab panema kiiremas korras paika koordineeritud rahvastikupoliitika. Praegune elanikkonna struktuur annab lähitulevikus Eesti konkurentsivõimele hoobi, sest töötav elanikkond väheneb äkitselt. Eesti saab oma demograafilise viitsütikuga pommi kahjutuks teha vaid selliste poliitikate kombinatsiooniga, mis aeglustavad elanikkonna vähenemist, pakuvad laste saamiseks rahalisi stiimuleid ning soodustavad maksude ja seadustega keskmise pensioniea tõusu. Samuti vajab Eesti proaktiivset immigratsioonipoliitikat, mis täidab lüngad oskustööjõus.

Lisaks tuleb muuta eluasemepoliitikat. See võib tunduda veider, kuid arenenud ühiskondades näib inimestele kättesaadav keskmine elamispind olevat peamine põhjus erinevate sündimusnäitajate taga. Nt ameeriklaste käsutuses on palju rohkem ruumi inimese kohta kui eurooplastel ning neil on ka tunduvalt kõrgemad sündimusnäitajad.

Omavalitsused peavad kehtestama sellised elamute detailplaneeringute reeglid, mis suurendavad Eestis keskmist elamisruumi inimese kohta, praegu on see üks ELi madalamaid. Seda tuleb teha nii, et samal ajal langevad ka elamiskulud ruutmeetri kohta. Miks on ameeriklastel ja kanadalastel, kellest paljud elavad Põhja-Euroopaga sarnases kliimas, palju rohkem elamisruumi, samas on nende kulud ruutmeetri kohta hoopis madalamad?

Niisiis tuleb Eestil võtta lähiaastatel vastu ülitähtis poliitiline otsus: kas riigi rahvusvaheline konkurentsivõime säilib või kukub veelgi praeguselt kõrgtasemelt, mis on saavutatud tänu varasematele valusatele, kuid vapratele majanduspoliitilistele otsustele. Kas poliitikud lähevad lihtsama vastupanu teed ja jäljendavad Euroopa heaoluriigi mudelit, mis jätab Eesti suhteliselt vaeseks maaks mandril, mis on ise tervikuna maakera dünaamilisemate piirkondadega võrreldes alla käimas?

Või jätkavad Eesti otsustajad oma radikaalliberaalse majandusmudeli arendamist, mis on riiki siiani hästi teeninud? Viimane eeldab küll suuremaid lühiajalisi riske valimistel, kuid pikaajaline võit tõotab tulla tohutu. Kõva töö ja veidikese hea õnne abil võib Eesti saada mitte ainult üheks Euroopa rikkaimaks piirkonnaks, vaid tõusta ka mudeliks, mida teised Euroopa riigid jäljendavad omaenda järjest karmimas võitluses globaliseerumise mõjudega.