Amfiib-ATVd ei sega vesi ega ka pehme maa

Sellist tähelepanu saab masin vaid linnas, hiljem Peipsile minnes enam väga ei uudistata, sest Peipsi rahvas on isevärki imemasinatega juba harjunud. Kalamehed käivad maa-vesi tüüpi isetehtud agregaatidega tihti järvel kala püüdmas ja üks järjekordne amfiibmasin on vaid üks paljude seast.

Kui amfiib-ATV Ahunapalu taga sooserval käivitub, võtame suuna otse jääle - sõit parvemajani Kalli järve lähedal läheb väga kärmelt. Juhtimine nõuab aga tavaliselt roolijalt veidi ümberõpet, sest igamaastikuliikur käitub nagu linttraktor: kui pöörad lenkstangi, siis pidurdatakse pööramise suunas rattaid ja nii masin keerabki. Siis tuleb aga lenks jälle otseks lasta, et mõlema poole rattad ühtlaselt ja otse edasi veaksid. Nii saab kas või kohapeal ümber pöörata, mis raskel maastikul on teinekord vajalik.

Parvemaja juures teeme väikese eellõuna ja kui soe toit sees, võtame suuna avajärvele. Mõõdukas pakane muutub teravaks külmaks, kui täiskäigul edasi mööda jäävälja kihutame, sest Argo ATVs tuleb istuda lageda taeva all nagu mootorratta seljas. Lisavarustusena on muidugi võimalik ka presendist kabiin reisijatele ümber panna.

Meie missiooniks on otsida varem Piirissaarel käinud mootorsaanisõitja kadunud jäätuura, kuid leiame hoopis kellegi labida. Miskipärast pagevad kalda läheduses kala püüdvad mehed meid nähes eemale ja üks Mercedesega jääle tulnud õngitseja asub kärmelt auto pagasiruumis kohmitsema. Soovimata neid häirida, sõidame edasi avajärve poole. Kuid selgub, et me pole ainukesed, kes mootorliikuriga jääle tulnud. Silmapiiril mustab autosiluette ja kuskil Venemaa suunal on tihedalt musti täppe nagu laulupeol.

Jää on sile, kuid lausa uisutamiseks ei sobi - tihedalt tuisuvaale täis ja isegi amfiib-ATV pidurdub neist hooga läbi tuisates. Silmapiiril mustendavad täpid aga suurenevad ja tekib kahtlus, äkki on tegu Vene kalameestega. Meie asukohta määrava GPSi ekraanil näib piirijoon siiski veel kümne kilomeetri kaugusel, nii sõidame julgelt kohale.

Peipsile on tuldud nii sõidu- kui ka veoautodega, ka mikrobussidega, rääkimata nõukogude ajast käigus hoitud Burani mootorsaanidest või hiiglaslike täispuhutavate ratastega mootorratastest. Viimased liiguvad arvatavasti lisaks jääle ka vees. Kõik on kala püüdmas - mõnel isegi tuulevarjuks väike kuuskedest metsatukk kohale veetud. Mingil kalameestele teadaoleval põhjusel püütakse suure kambaga just selles kohas tihedalt koos kala ja nii kaugele kui silm ulatub, mujal ümbruses teisi õngitsejaid ei silma.

Võtame suuna Piirissaarele ja edasi läheb taganttuulega nagu lennates - kuni ootamatult jookseb meie eest läbi pikk jääpragu, mis kaob mõlemast otsast silmapiiri taha. Autole on see takistuseks, kuid mitte meile - hüppame üle jääserva ja sulpsatame korraks vette, veidi gaasi ja olemegi jää peal tagasi. Võtame sappa Piirissaare suunas kulgevatele mootorsaanidele - kõik kaovad sisemaale ühes kindlas kohas ja selgub, et see on ka autode kasutatav Piirissaart läbiv kanal.

Saarel on kolm küla ja kõik nad on kobaras koos kitsal maaribal, mis jääb saart läbivast kanalist paremale poole (mandri poolt tulles). Vasakule jääv saarelahmakas on soo ja mäda maa ning valdavalt tühi. Mõne huumusrikka künka otsas laiuvad vaid üksikud sibulapõllud.