Vihterpalus valmivad maiuspalad kalagurmaanidele

Oleme Mati Vetevooluga kohtumise kokku leppinud ja põhjalikud teejuhised saanud nädalapäevad tagasi, Vihterpalusse sõidu aeg aga langeb päevale, mis ilmselt selle talve lumesajusemaks osutub. Saatus, mis muu. Aga igatahes ei osutunud nood mainitud teejuhised siiski nii põhjalikuks, kui oleksid võinud olla, sest oskasime koos fotograafiga üleni lumevalgel ja jäljetul maastikul ikkagi õigest teeotsast mööda Vihterpalu mõisa taha heinamaale sõita. Pusklesime põlvini lumes, kuni jõudsime võsa lõikava külameheni, kes aga mingist kalatööstusest "kusagil sealpool" maad ega ilma polnud kuulnud. "Saetööstus on seal küll, aga kalatööstus… Ei tea," kostab saemees. Saetööstus aga meid seekord paraku ei huvita.

Ja siis, kui Jumala sõrme juhatusel, ukerdab üle lumise välja meie poole uhke Mitsubishi džiip. Pärale jõudes astub sellest välja valge sonimütsiga meesterahvas. "Ma pidin ikka teile vastu tulema, ei uskunud alguses, et asi nii hulluks läheb," sõnab ta. Meil asi selge, et eks see tulija ongi otsitava perefirmast kalatööstuse omanik Mati Vetevool isiklikult.

Mida see salapärane tööstus siis toodab? Salapärast pole asja juures tegelikult midagi, sest seda toodangut, mis Vihterpalu suitsuahjudest ja viilutusmasina terade alt iga päev väljub, teavad ja tunnevad küll kõik eestimaalased. Seda müüakse Selveri kalalettides, mitmes Maksimarketis ja veel paljudes müügikohtades üle Eesti. Kusjuures müüjad - neid on kokku poolesaja ringis -, on kõik Vetevoolu palgal. "Nii on kindlam ja ka kaupmees on rahul," räägib Mati Vetevool. "Ja üks on ka kindel, mille olen endale selgeks teinud - kasulikum on müüa odavamalt, aga see-eest rohkem, kui kallilt, aga vähe."

"Kus te kalu restidele panete?" tundis ta huvi.

"No kus me ikka mujal paneme kui siinsamas," kõlas peremehe vastus.

"Oi ei, seda te küll ei tohi teha," oli euroametniku nõudmine resoluutne.

"Mis seal ikka, eks me võime siis resti kõrvalruumi kärutada ja seal kalad restidele laduda," soostus Vetevool järele andma.

"Teise ruumi vagonette restidega viia ei tohi," väitis inspekteerija vastu.

"Aga mis siis saab?"

"Mina ei tea, mis saab, aga kord on kord."

Järgmise aasta komisjoni koosseisus toda Portugali meest enam ei olnud.