Vihterpalus valmivad maiuspalad kalagurmaanidele

Oleme Mati Vetevooluga kohtumise kokku leppinud ja põhjalikud teejuhised saanud nädalapäevad tagasi, Vihterpalusse sõidu aeg aga langeb päevale, mis ilmselt selle talve lumesajusemaks osutub. Saatus, mis muu. Aga igatahes ei osutunud nood mainitud teejuhised siiski nii põhjalikuks, kui oleksid võinud olla, sest oskasime koos fotograafiga üleni lumevalgel ja jäljetul maastikul ikkagi õigest teeotsast mööda Vihterpalu mõisa taha heinamaale sõita. Pusklesime põlvini lumes, kuni jõudsime võsa lõikava külameheni, kes aga mingist kalatööstusest "kusagil sealpool" maad ega ilma polnud kuulnud. "Saetööstus on seal küll, aga kalatööstus… Ei tea," kostab saemees. Saetööstus aga meid seekord paraku ei huvita.

Ja siis, kui Jumala sõrme juhatusel, ukerdab üle lumise välja meie poole uhke Mitsubishi džiip. Pärale jõudes astub sellest välja valge sonimütsiga meesterahvas. "Ma pidin ikka teile vastu tulema, ei uskunud alguses, et asi nii hulluks läheb," sõnab ta. Meil asi selge, et eks see tulija ongi otsitava perefirmast kalatööstuse omanik Mati Vetevool isiklikult.

Mida see salapärane tööstus siis toodab? Salapärast pole asja juures tegelikult midagi, sest seda toodangut, mis Vihterpalu suitsuahjudest ja viilutusmasina terade alt iga päev väljub, teavad ja tunnevad küll kõik eestimaalased. Seda müüakse Selveri kalalettides, mitmes Maksimarketis ja veel paljudes müügikohtades üle Eesti. Kusjuures müüjad - neid on kokku poolesaja ringis -, on kõik Vetevoolu palgal. "Nii on kindlam ja ka kaupmees on rahul," räägib Mati Vetevool. "Ja üks on ka kindel, mille olen endale selgeks teinud - kasulikum on müüa odavamalt, aga see-eest rohkem, kui kallilt, aga vähe."

Eesti kala osakaal on umbes kaks protsenti, ütleb Vetevool mokaotsast. Jään tummaks. No kuulge, me oleme tõsine tööstusajakiri, ega hakka siin sellist naljajuttu levitama. Aga selgub, et kalatöösturil on tõsi taga. Kohalikud kalamehed ei taha ametlikult ehk siis arvega müüa. "Meie kalurid tahavad kala eest sularaha saada, äärmisel juhul soostutakse ka arvega müüma, aga siis juba tükk maad kallima hinna eest," tunnistab Vetevool, kelle sõnul müüakse kohalike meeste püütud kala maha turgudel.

Nõudlus kalatoodete järele aga üha suureneb, sabad kalalettide ees üha pikenevad, kusjuures M.V.Wool varustab neid 80 erineva tootega. Selle kalabuumi laineharjal seilamine lubas Vetevoolu ettevõttel 2005. aastal teha 68,5 miljonit krooni käivet, mis on veerandijagu rohkem kui tunamullu. Selleks aastaks planeerib kalatööstur saavutada juba 80 miljoni krooni suuruse käibe.

Aga üldiselt tehakse Mati Vetevoolu kalatööstuses kõike või peaaegu kõike, mida kalast üldse teha annab. Kasutatavad retseptid on firma enda looming ja loomulikult peetakse neid kõige pühamas saladuses. Ühes ruumis käib toore lõhe ja forelli fileerimine ja soolamine, teises soolatakse heeringat, kolmandas teeb üks lõikemasin tunnis kuni 80 kg suitsulõhet viilutades Mati Vetevoolu sõnul ära 60 inimese töö, neljandas rändab skumbria suitsuahju.

Suitsuahjudest, neid on muide kaks, tahab peremees pikemalt rääkida. Ühest küljest sellepärast, et just täna saab viimane liisingumakse makstud. "Nüüd oled sa minu oma," ütleb Vetevool suitsuahju läikivat roostevaba külge patsutades. Teisest küljest sellepärast, et Multimat 3000 ahjude näol, millest kumbki maksab üle miljoni krooni, olevat tegemist sellelaadse tehnika viimase sõnaga.

Ja pange tähele - seda ahju köetakse pöögipuu puruga, mis on spetsiaalselt Saksamaalt tellitud ja mille kilo maksab üle kümne krooni. Samas, kui suitsu võiks teha ka 50 senti kilogramm maksva lepapuruga. "Pöögipuru annab kalale magusa, lepapuru aga mõrkja maitse. Ja pöögipuidus on oma paarkümmend korda vähem bensopüreeni," põhjendab Vetevool valikut üüratult kallima hinnaga küttematerjali kasuks, mida aastas kulub umbes 20 tonni.

Mis veel toitumisharjumustesse ja kalasöömisesse puutub, siis Mati Vetevoolu sõnul sööb ta ise meeleldi kala. "Olen alati kalatoite armastanud, ega pea lihast suuremat," ütleb ta. "Sest liha teeb vihaseks."q

Mati Vetevool meenutab muheledes lugu, mis juhtus vahetult enne Eesti ametlikku ühinemist Euroopa Liiduga.

Tuli kord üks euroametnik - portugallane - Vetevoolu kalatööstust inspekteerima. Suitsuahjude ruumis vajus Portugali mees mõttesse.

"Kus te kalu restidele panete?" tundis ta huvi.

"No kus me ikka mujal paneme kui siinsamas," kõlas peremehe vastus.

"Oi ei, seda te küll ei tohi teha," oli euroametniku nõudmine resoluutne.

"Mis seal ikka, eks me võime siis resti kõrvalruumi kärutada ja seal kalad restidele laduda," soostus Vetevool järele andma.

"Teise ruumi vagonette restidega viia ei tohi," väitis inspekteerija vastu.

"Aga mis siis saab?"

"Mina ei tea, mis saab, aga kord on kord."

Järgmise aasta komisjoni koosseisus toda Portugali meest enam ei olnud.