Loosalu raba - hästipeidetud saladus keset Eestit

Raplamaal Loosalu matkaraja alguses käib nimelt väike jaht. "Minge-minge, meid kolm tükki ainult ongi," juhatab vestis jahimees edasi ja soovitab parkida põllu äärde. Jätame auto lagendikule, mis on kunagine soosaar. Künka servast paistab trepp - vanast talust on järel vaid vundament.

Liigume jahimeeste-koerte-sigade-kitsede jälgi mööda, need eksitavad meid matkaraja juurest võpsiku serva, kus posti otsas on suur hallikas telliskivi ehk sool põtradele. Lisaks on rändrahnu otsa unustatud kingikott - kas tõesti hilinenud näärivana? Jahimeeste jälgede järgi saab siiski selgeks, et tegemist on vist söödaga. Sealsamas on puu najale püstitatud värske varitsustorn.

Loomi tundub Paluküla Hiiemäe taga kulgeval Loosalu-Paluküla matkarajal jätkuvat.

Nüüd satume raja jälgimisel kimbatusse - matkarada kaob käest ja infotulp nr 4 - kuivlohk - jääb kuhugi põhja. Laudteed enam pole, kuid puude küljes võib märgata kollaseid kileribasid, mis viivad meid õigele teele. Ega kuivlohku ilma sildita millekski eriliseks ei oskakski pidada, kui just geoloog pole. Meie pole ja sellepärast võime vaid matkaraja juhendi järgi aimata, et muust rabamaastikust poolteist meetrit madalamal asuva lohu tekkepõhjus on rappa "uppunud" rabasaar, mille tipp ulatub veel lohuni. Sinna rabasaare tipu karstiaukudesse vesi kaobki, jättes 30meetrise läbimõõduga lohu kuivaks ja tekitades aeg-ajalt huvitavaid maa-aluseid helisid.

Tundub, et loomad on osa matkarajast ühildanud oma loomaasjade ajamiseks mõeldud teega, sest Loosalu küla poole liikudes kõnnime mööda rebasejälgi. Loom on teinud matkarajast vaid lühikesi kõrvalepõikeid ja siis rajamärke järgides jälle õigele teele pööranud. Talvel pole sel vaevumärgataval teel liikumisega probleeme, suvel läheb ilmselt vaja kummikuid, sest laudteed meie jala all enam tunda pole, kuni tee ristub joonlaua järgi tõmmatud laudrajaga. See viib Loosalu külast otse suure järve äärde.

Sel teel on juba palju inimeste ja koerte jälgi. Loosalu kunagisele järvesaarele jõudes leiame parkla, kus mitu autot kalamehi ootavad. 1998. aastal Eesti Looduses kirjeldatud matkaraja Loosalu-poolne ots, kust õpperada tegelikult algabki (läbisime selle n-ö tagurpidi), vastab endiselt kuus aastat tagasi antud kirjeldustele.

Rabast kõrgemal künkal on kaks talukohta, ühes elatakse, teine on mahajäetud. Mahajäetud maja külje alla on rajatud ka üsna värske piknikukoht koos katusealusega, kus saab puhata ja kus kindlasti on ilus jälgida varahommikust udu lahkumist luhtadelt soo peale.

Meil aga on sellest kohast jäänud veel vaid üks retk - Loosalu raja algusest lõppu sama teed pidi auto juurde tagasi minna. Nüüd võib kõrvaloleva loo tagant ettepoole läbi lugeda kuni selleni, et pimedas ja tihedas udus tuli üles otsida oma sõiduvahend ja siis matk edukalt lõppenuks kuulutada. Selja taha jäi ligi 16 kilomeetrit omapärast maastikku kunagise jääaja-järgse hiigeljärve põhjas ja saartel.