Postmodernne paabulind Sõõrumaa

Või viimane pirukas. Kas on normaalne korraldada firma sünnipäevapidu linnahallis 3000 inimesele, kutsuda kuulsaid esinejaid, näidata enda ja firmaga seotud filmi. Suurem jagu inimesi arvab selle peale, et see Sõõrumaa on küll üks edev paabulind, kes ajab oma saba laiali. Ma ei ütle, et nii ei ole, vaid küsin, mida õieti teeb Sõõrumaa. See on raske küsimus ja vastuse otsimisel pöördun ma teooria poole. Jätan kõrvale psühhoanalüütilise ja käitumispsühholoogia käsitlused, kuigi Sõõrumaa edevuse põhjused võivad olla ka lapsepõlves (ei saanud piisavat tunnustust) või on tasapisi õpitud saba laiali ajamist rikkamaks saamisel. Alguses väiksemad rahvale määratud üritused (Falcki telk), nüüd suuremad ja ees on veelgi suuremad.

Paraku ei tundu sellised seletused kohased Sõõrumaa puhul. Kuidagi vähehuvitav on selline (üli)koolides õpetatav psühholoogia. Lähen parem postmodernsesse maailma, et püüda mõista (äri)meest.

Ühes intervjuus ütleb ta, et Eesti ärieliidist hindab ta Rain Lõhmust ja Toomas Annust. Meil on ju ka teisi tublisid ärimehi, miks ei hinda ta näiteks Aadu Luukast või Enn Panti? Lõhmust ja Annust hindab seepärast, et tema meelest on nad sihikindlad ja oskavad võtta elu vabalt, mitte liiga tõsiselt. Loomulikult räägib see ütlus rohkem Sõõrumaast kui Lõhmusest ja Annusest. Teame, et meile meeldivad endaga sarnanevad inimesed. Kui nii, siis on Sõõrumaa sihikindel, aga huvitavam on tema suhtumine ellu - ta väidab, et elus peab mängu olema.

Postmodernset maailmatunnetust iseloomustabki mängulisus. Jean-Paul Lyotard on kutsunud mitte usaldama suuri tõsiseid teooriad. Ei ole kahtlust, et 15 aastat tagasi oli vaja suurt julgust, et hakata ajama uutmoodi äri. Kas polnud tavatu toimetada kohvris raha üle piiri Soome. Pidi olema mängulusti, et nimetada nõukogude tollis raha trükisteks.

Postmodernne inimene kahtleb kõiges, kuna asju saab nimetada mitut moodi. Ärimeest võib ju nimetada ka spekulandiks. Asjadel pole püsiväärtust. Ei ole nii, et murdeeas väljakujunenud egoga elabki inimene elu lõpuni. Postmodernne mees esitab küsimusi ja kahtleb selles, kes ta õieti on. Identiteedikriis on püsiva iseloomuga. On paratamatus, et pereelu pole nii stabiilne, kui võiks. Minu meelest pole Sõõrumaa kindel, et 15 aasta pärast on ta sama mees nagu praegu. Tulevikku pole võimalik ennustada eelnevast lähtuvalt, kuigi see meeldiks meile.

Postmodernse inimese suurem probleem pole aga tõe otsing, vaid enda esitlemine -millise mulje jätan inimestele. Just muutlikkus tekitab küsimuse, kes sa õieti oled. Tundub, et Sõõrumaa teaks nagu Baudrillardi, et rahvas usub meedia poolt loodut rohkem kui tegelikkust. Nii polegi ootamatu, et Sõõrumaa mängis naljaviluks ajakirja Kroonika peameest. On ju tore teada, kuidas Kroonika konstrueerib maailma.

Suure sünnipäeva korraldamine tundubki olevat osa tööst meediaga. Osa võtsid ju ka ajakirjanikud, kes loovad reaalsust. Ei ütleks, et toimus ajakirjanike äraostmine, aga aset leidis tegelikkuse simuleerimine, soovitud reaalsuse loomine. See räägib Sõõrumaa postmodernest kaasaegsusest, mitte millestki muust.

Sõõrumaa äritegevus postmodernsest vaatevinklist. Kui modernis oli oluline tootmine, näiteks kartulite kasvatamine. Meenutage kooli majandusgeograafiat, kus oli vaja teada, mida toodeti üle maailma, siis postmodern on eelkõige teenindus. Eesti tundis kunagi uhkust, et varustas Venemaad toiduga. Praegu me seda ei tee. Tootmine on tõrjutud arengumaadesse. Muide, USAs viibimise üheks suuremaks üllatuseks on hiina toodete domineerimine kaubanduses. Sõõrumaa aga ei tooda, vaid osutab teenuseid, mis ongi postmodernile iseloomulik tegevus. Muidugi tahab ta hakata oma teenust, mitte sealiha müüma Venemaal ja mujal.

Ärimehe tegevus pole meelakkumine või peesitamine Hispaanias, vaid otsuste tegemine. Otsus on aga lõikamine. Iga äriline lõige, mis käib mööda inimesi, on valus. Ehk valu leevendamiseks ongi vaja suuri pidusid? Olles vahetevahel paabulind, ununeb ärikirurgia. Ja siit tulenevalt on ebaõiglane kiruda inimesi, kes vahel lasevad saba laiali, et tunda end inimesena.