Hot rod: Kuumad võllid ehk autode ehedaim ameerikalikkus

Detroidi Suur Kolmik - General Motors, Ford ja Chrysler - ning nüüdseks juba kadunud väiksemad autotootjad hakkasid 40ndate lõpupoolel usinalt välja tooma uusi mudeleid. Viis aastat ei olnud mitte keegi saanud endale uut autot osta, sest kogu USA autotööstus teenis vaid sõjaväljade huve.

Äkitselt hakkas vanu ja odavaid autosid tohutul hulgal üle jääma. Esimesena läksid väljavahetamisele Tin Lizzie'deks kutsutud Ford T-d ehk maakeeli Plekk-Liisud ning 30ndate algusaegade Fordid ja Chevyd kui moraalselt enim vananenud mudelid. Selliseid oli kohalikes romulates lausa hunnikutes ja just nendest hakkasid noored omale meelepäraseid autosid ehitama.

Tegelikult oli auto ehitamise idee väga lihtne: vana kere tuli hästi maadligi lasta, poritiivad eemaldada, võimalikult laiad rehvid alla leida ja krooniks 1932. aastal ilmavalgust näinud Fordi flathead V8 mootor katmata mootoriruumi paigaldada. See oli noorte autoentusiastide omamoodi protest igavuse vastu, noorte-kiirete-vihaste nägemus autost, mida nemad tahaksid osta. Kuid vähem tähis ei olnud üksteiselt mõõduvõtmine. Lähedased soolajärved ja pikad sirged kiirteed pakkusid selleks ideaalseid võimalusi.

Nüüdne hot rod erineb algsest päris palju. Esimesed hot rod'id olid tõesti kokku pandud täiesti suvalistest kasutatud juppidest oma maja tagahoovis. Tähtis oli olla äge ja kiire. Seejuures ei pandud kohe ka rõhku mootori poleerimisele või kroomimisele, see oli alles järgmine etapp, kui auto oli kiireks saadud. Kõige tüüpilisem kiiruse saamise moodus oli mootorilt kõige ebaolulise eemaldamine ja võimalikult suure bensiinihulga mootorisse suunamine. Nii asendusid kõverad ja peenest torust väljalasked sirgete jämedate torudega ning mootori kohal hakkasid troonima mitme karburaatoriga varustatud "patareid". Standardis 85hobujõulistest mootoritest saadi selliste lihtsate vahenditega kätte kuni 150 hobust ning sellest parematele uljaspeadele piisas, et oma traktorirehvsete imeriistadega kuni 200 km/h

sõita! Veel oli algsete rod'ide suhteliselt kindel tunnus üks istekoht - hot rod oli egoga inimese auto.

Selline ühekohaliste igaks asjaks sobilike rod'ide ajastu sai läbi suhteliselt kiiresti. Juba 40ndate lõpul hakkas prevaleerima viisaka välisviimistlusega ja Ameerika mõistes tänavakõlbulik auto. Ilmusid esimesed maalingutega rod'id, kroom hakkas leidma teed mootoriruumi. Hot rod muutus üha populaarsemaks, igasugune auto ümberehitamine oli saamas moekaubaks.

Samal ajal hakkasid üksteisest eralduma rodinduse suunad. Kui alguses püüti neid ülikergeid ja võimsaid autosid teha ühtmoodi kiireks soolajärvel sõitmiseks, kiirendamiseks ja ka dirt-track'idel kihutamiseks, siis vaikselt hakkasid eri alade huvilised eralduma ja spetsiifilisi autosid ehitama. Tänavatel ringisõitjad jäid kindlaks klassikalise hot rod'i ideele, kuid soolajärvedel lõppkiirusi arendavad rodder'id hakkasid üha enam rõhku panema autode voolujoonelisusele. Ford A oli peamine kasutatav automudel ja nende keresid madaldati (chop'ati) lausa uskumatute numbriteni. Meeter kõrge auto oli täiesti tavaline. Lisaks ülimadalale katusele vormiti kereplekke ja ratastele ilmusid aerodünaamilised ilukilbid. Rehvid olid kitsad, tulesid ja klaasipuhasteid neil rod'idel enam kindlasti polnud.

Kolmas seltskond hakkas oma autode ilu ja võimekust omavahel võrdlema vaid kiirendamisel. Nii tekkis drag-racing. Tagumised rehvid hakkasid muudkui laienema, eesmised seevastu muutusid õige ruttu jalgrattalt tuttavlike mõõtudeni. Dragracer'ite lemmikauto oli algusaegadel selgelt vana hea Ford T rodster. 40ndate lõpul riburada ilmavalgust näinud uute autode ajel - mis erinesid sõjaeelsetest autodest meeletult - tekkis uus hobiautode klass - custom'id. Edukamad rodder'id said endale lubada uuemate autode totaalset muundamist ja oma näo järgi vormimist. Uuemate kerekujudega autode puhul ei hakanud rodder'id poritiibasid eemaldama, paljudel autodel polnud see isegi võimalik.