Paikre tehti peasüüdlaseks

Eelmise nädala Äripäevas võttis prügimajanduse korralduse osas teravalt sõna ühe suure prügiveo firma juht, kelle haardest on minema libisemas tubli tükk kasumit nagu tubli tükk kaljust Eigeri mäe küljest Šveitsi Alpides.

See firma opereerib saatuse tahtel täna ka Tallinna linna prügilat, kuid ilmselgelt on teda agressiivse Lõuna-Eestisse suunatud laienemisedu asemel tabanud mitu tagasilööki. Nii operaatorina kui vedajana. Suures kurvastuses püüdis artikli autor oma äri kärbumises leida süüdlast väljastpoolt. Ning leidiski - kõiges on süüdi kuu aja eest Pärnumaal avatud Paikre jäätmekäitluskeskus, mis on tänu eurorahastamisele ning omavalitususte toele trüginud turule suurtest erafirmadest soodsamate prügi sorteerimis-ja ladustamishindadega. Tubli eraettevõtja teeb artiklis lihtsustatud järelduse, et riik on täiesti põhjendamatult sekkumas vabasse konkurentsi, kust ta peaks eemale hoidma.

Olen ettevõtlusega tegelenud nii nõuka ajal, ETKVL süsteemis kui ka nüüdiskapitalismi perioodil päris mitmes edukas ettevõttes. Nii palju kui on õnnestunud teadmisi kõrva taha panna, olen ikka alati silmas pidanud, et ühtegi asja ei maksa teha tegemise enda pärast vaid kogu küsimus taandub sellele, kuidas võimalikult väikeste kulutuste ja ajaga saavutada parim tulemus. Lugedes hoolikalt eelnevalt nimetatud kolleegi hammustavat kriitikat, märkasin kas teadlikult eksitavatele või siis teadmatusest tingitud poolikutele tõdedele tuginemist, kus on üritatud mööda vaadata majanduses üldtunnustatud seiskohast, mille kohaselt ei pruugi suurem konkurents ja erakapitali omand veel iseenesest anda soovitud tulemust elualadel, kus mängus kas väga suured investeeringud või hoopiski riiklikud huvid. Konkreetses küsimuses puhtam ja nägusam Eestimaa.

Iga koolilaps teab, et riigi või avaliku sektori osalemine kommertstegevuses ei ole taunitav, kuid on vajalik vaid sedavõrd, kuivõrd erasektor ei suuda pakkuda kas soovitud kvaliteeti või on tegu strateegiliselt riigile oluliste sektoritega. Samuti on erinevaid majandusmudeleid maailmas hulgim. Näiteks kui Eesti valis 90-ndate alul masserastamise, kus ettevõtted müüdi peenraha eest erakätesse ja sealt edasi rändasid samad firmad juba mitu korda kõrgemate hindadega korduvalt omanikke vahetades, siis suudeti neis ettevõtetes sageli väärtust hakata tootma alles pärast teist-kolmandat müügitehingut. Nn ärastamist toetas rahvafolkloori rännanud primitiivne lausekõlks, et riik ei ole hea peremees. Sloveenias aga, mis on olnud seniajani edukaim Ida-Euroopa riik, jättis riik enamuse ettevõtteid enda kätte, timmis neid aegamööda ja müüb alles praegu ükshaaval mäekõrguselt suuremate summade eest kui meil oli kombeks.

Eesti Raudtee näide peaks olema majandusest veidigi taipavale inimesele piisavaks, et mõista, miks tasub avalikul sektoril vahest ise teatud kommertstegevusi arendada, mitte neist iga hinna eest loobuda. Eraomanik lubas teha investeeringud, kuid jättis tegemata, samas kui riik oleks raudtee omanikuna saanud Euroopast infrastruktuuri korda tegemiseks miljardeid kroone abiraha, kuid eraomanikule jäid ka need tavaluugid suletuks. Üks ring hakkab otsa saama ja riik püüab maksku mis maksab taas oma omandit taastada - õigustatult.

Tõsi on see, et Paikre on täna soodsaima hinnaga europrügila Eestis. Tõsi on ka selles, et meie omanikeks on omavalitsused, kelle esmaseks prioriteediks prügiäris pole mitte kasum vaid Pärnumaa puhtus. Vale pole ka see, et oma hinna hoidmiseks soodsana, püüame jõuda koostöö osas kokkulepetele nii Pärnumaa kui ka Viljandi-, Valga- ja Läänemaa omavalitsustega. Vallajuhid on huvitatud sellest, et ka reaalsuses toimuks prügi eelsorteerimine ja et nende elanike hoovi peal ei vuraks samaaegselt kolme-nelja eraprügivedaja pooltühjad autod. Kuid ennekõike on nad huvitatud sellest, et nende vallad saaksid loodussõbralikumaks kui varem ja et nende maksumaksjad tasuks selle eest nii vähe kui võimalik.

Prügiäri on Eestis erakätes olnud väga kaua. Konkurentsile vaatamata pole suudetud hoida hindu mõistlikul tasemel ega ka tagada seda, et sorteerimisliinile ja korduvkasutusse määratud prügi ei satuks koos muu prahiga lihtsalt prügimäele. Küsimus pole siin mitte selles, kas omanikuks on omavalitsus või keegi kuldhambaga Sass, vaid selles, kas tahetakse ja suudetakse äri efektiivselt korraldada. Paikres on see minu vastutada ja seni pole ma nurinat kuulnud.

Muide, samal päeval, kui Äripäevas ilmus prügiveo firma juhi tige kommentaar, kirjutas Postimees samast ettevõttest hoopis mustemates toonides. Selgus, et antud prügivedaja kallab usinate elanike poolt juba eelsorteeritud ja muu olmeprügi samadesse konteineritesse, sest nii on majanduslikult rentaablim. Järeldusi tehku igaüks ise.