Vasaktont tahab ka meie aknale koputada

Presidendivalimised kui Eesti poliitikale alates kevadest tooni andnud sündmus on sedapuhku lõppenud. Loodetavasti on tänaseks ühel pool ka kaotajate ehk Savisaare-Reiljani tandemi valimistejärgsed sapised sõnavalangud. Kahe mainitu "imepärastele" poliitilistele kombinatsioonidele tahaks küll kaasa tunda. Savisaarele seetõttu, et ta ülejäänud parlamendierakondi tüssates Arnold Rüütlit toetama asus ja mängis seetõttu oma partei taas kord pikaks ajaks isolatsiooni. Reiljanile aga seetõttu, et Rüütlile hääli kaubeldes alla kirjutatud KeRa leppega ankurdas ka tema ennast Savisaare juhitud Titanicu külge.

Kahtlemeta oli toimunu sissejuhatav peatükk viie kuu pärast toimuvatele parlamendivalimistele. KeRa blokk on pakkunud välja oma käsitluse sellest, kuidas Eesti elu edasi viia. Roosamannalikud loosungid nagu "saavutada, et tulude diferentseeritus pole suurem kui Soomes", "astmelise tulumaksu taastamine", "tagada inimväärne elu kõikjal Eestis" ilmestavad selgelt, et KeRa bloki populistlik apellatsioon ei seisne mitte atraktiivses uues vasakpoolses mõtlemises, vaid ohvrimeelsusele ja ohvritele apelleerimises.

Kõnealuse leppe keskne telg on katse osta populistlikult ära eakaid ja vähemkindlustatuid, tõmmates sealjuures pidurit riigi terviklikule arengule. Kuigi on selge, et Keskerakond ja Rahvaliit ei ole pärast järgmisi valimisi valitsuse moodustajad, võib siiski mõtiskleda, kas vasakpopulistid kavatseksid valitsusse sattudes ka tegelikult katsetada senise arengukursi pea peale keeramist. Mulle tundub siiski, et vasaktont, mis on oluliselt kimbutanud ja räsinud Leedut, Ungarit, Bulgaariat, Slovakkiat, Poolat tahab nüüd meie akendele koputada. Ning kummitada meie laenuintresse, julgeolekut ja majanduskeskkonna etteennustatavust.

Levinud on müüt, et vasakpopulistide pealetungini paljudes idabloki riikides viisid "raskete ja radikaalsete" reformide haavandid. Esiteks, enamik uuringuid on näidanud, et ei vasakpöörde tegijad ise ega ka enamus nende valijad ei taha ega usu vajadusse vaidlustada kapitalistlikku majandussüsteemi ja läbi viidud reforme.

Teiseks, ka sotsiaaltoetuste osakaal SKPst on idabloki riikides viimase 15 a jooksul pidevalt kasvanud. Peamine idee, millele kommunistliku renessansi esindajad on kõikjal apelleerinud, seisneb ikkagi soovis eelarvet populistlikult ümber jagada. Et inimesed soovivad nii turumajandust kui ulatuslikku sotsiaalkaitsesüsteemi üheaegselt, pole kellelegi üllatus - see on ju keskne poliitiline konflikt ka vanades lääne demokraatiates. Mis muudab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kontekstis selle konflikti ohtlikuks, on Ameerika majandusteadlase Jeffrey Sachsi poolt defineeritud "pensionäride jõud". Sachs põhjendab seda kolme teguriga. Esiteks, kommunistlik ideoloogia külvas inimesed üle arusaamaga kommunistliku režiimi avaratest võimalustest. Režiim lähtuski sellistest eesmärkidest nagu eluaegse töövõimaluse tagamine, universiaalsed ja ühetaolised pensionid, tasuta ja garanteeritud haridus. Loomulikult ei suudetud lubadusi täita ning kommunistlikud valitsused läksid pankrotti. Küll on aga jäänud eksisteerima illusioon sellise heaolu võimalikkusest.

Teiseks, rahvastiku madal kasvutempo tingib ülalpeetavate, ennekõike pensionäride suure arvu. Kolmandaks, kahtlemata oli just eakamal segmendil turumajanduse reformidega kohanemine kõige keerukam, mis tekitas poliitikutele neelud terve ealine kohort poliitiliselt ära osta.

Seega, kui üks vaieldamatu tegur, miks Eestil on läinud hästi seisneb tõsiasjas, et Eesti koos Läti ja Tšehhiga eristub enamusest Kesk- ja Ida-Euroopa saatusekaaslastest sellepoolest, et meil ei ole taasiseseisvuse perioodil esile kerkinud ühtegi selgelt vasakpopulistlikku valitsust, kes oleks võtnud kätte ja pööranud suuremal või vähemal määral tagasi olulisi reforme ja takistanud kommunistliku pärandi saneerimist, siis ka järgmistele parlamendivalimistele võime sellest aspektist minu hinnangul julgelt vastu vaadata. Seda ohustaks vaid see, kui Ansipi juhitud Reformierakond otsustaks koos KeRa liiduga ka pärast Riigikogu valimisi koostööd jätkata, kuid tahaks loota, et hoolimata suutmatusest või tahtmatusest mõista hukka Savisaarega seotud tehinguid, ei ole valmis Ansip loobuma nendest majanduspoliitika alusväärtustest, mida ka Reformierakond vähemalt sõnades teiste lääne-ja uuendusmeelsete jõudude kõrval, on jaganud. Elame, näeme.