Eestlanna suure raha maailmas

Ülle elab ja töötab Londonis, linnas, mis pakub lisaks põnevale tööle mitmesuguseid võimalusi end ka vabal ajal teostada. Ta on rahvusvahelise investeerimisfondide juhtimisettevõtte T. Rowe Price analüütik.

Pärast Stockholmi majanduskooli Riia filiaali lõpetamist tekkis Tartu tüdrukul Üllel võimalus minna magistrikraadi tegema Inglismaale Sussexi ülikooli. Ülle tahtis vahelduseks õppida midagi muud kui majandust ja valis erialaks digitaalse meedia. Kui kraad käes, oli Üllel juba kindel soov jääda Londonisse elama. Investeerimistöö tal mõttes ei mõlkunud: "Ei kujutanud ette, et aktsiaturu analüüsimine võiks põnev olla."

Kuna Eesti Euroopa Liidus toona veel ei olnud, ei hakatud Ülle CVd enamasti vaatamagi. Õnneliku juhuse tõttu tutvus Ülle inimesega, kes rääkis temast T. Rowe Price'i juhtidele. Seal vajati just arenevate riikidega tegelevasse meeskonda uut inimest. Ida-Euroopast pärit vene keelt oskav Ülle oli nende jaoks ideaalne variant. Enne aga tuli ettevõttel eestlannale tööloa saamiseks tõestada, et terves Euroopa Liidus ei ole samaväärset töötajat kuskilt võtta.

T. Rowe Price on USA ettevõte, mille peakontor asub Baltimore'is. "Me ei tegele privaatpangandusega, vaid ainult fondide haldamisega," selgitab Ülle. T. Rowe Price haldab kokku umbes 300 miljardit dollarit, millest arenevatesse riikidesse on investeeritud ligikaudu 12 miljardit.

Ülle analüüsibki arenevate riikide majandust. Ta ei ole spetsialiseerunud ühele sektorile, vaid jälgib nii telekommunikatsiooni-, meedia-, pangandus-, tööstus- kui ka kaubandussektorit. Üheks T. Rowe Price'i kliendiks on ka Hansapank oma pensionifondidega. Hansapank oli esimene ettevõte, mida Üllel analüüsida tuli. "Hansapank tõi meile palju kasumit, kahju oli, kui see börsilt ära võeti," ütleb Ülle mõtlikult.

Ülle igapäevatööks on investeerimisvõimaluste otsimine, nende analüüsimine, firmajuhtidega ettevõtte plaanidest rääkimine ja prognooside tegemine. Kuna arvesse peab võtma poliitilist olukorda, majanduskasvu ja üldist finantsseisu, ei istu ta ainult oma Londoni kontoris, vaid külastab pidevalt teisi riike, poliitikuid, ajakirjanikke ja muidugi ettevõtteid.

Ülle mõtleb hetke, enne kui ütleb, et tema kodu on Londonis. Praegu üürib ta veel korterit Fulhamis, lähiajal on aga plaanis Londonis päris oma kodu soetada. "Tundub vähetõenäoline, et Eestisse tagasi tuleksin," tunnistab ta, kuid lisab, et kunagi ei tea ju, mis elu toob. Inglismaal olles igatseb ta eelkõige Eesti looduse järele, sest võimalust metsa minna seal ei ole.

Põhjustena, miks eelistada Londonit kodusele Eestile, nimetab Ülle esmalt huvitavat tööd: "Ei kujuta ette, et Eestis oleks võimalik leida midagi nii globaalset!" Sama oluline on Ülle jaoks hobi, millega tegelemiseks on Eestis samaväärseid võimalusi raske leida. Nimelt igal nädalal vähemalt kahel õhtul läheb Ülle lambadaklubisse tantsima.

"Sinna tulevad inimesed kokku konkreetse eesmärgiga tantsida, mitte et juua või naisi otsida," selgitab ta. Eestis tegeles Ülle samuti tantsuga, kuid lambada ja teised ladinaameerika tantsud on põnevamad kui kodune show-tants. Praeguseks kolm aastat tantsitud lambada on Üllel selge, treeningute asemel käib ta nüüd lambadaklubides end välja elamas. Londoni lambadakogukond on oma ligikaudu 300 liikmega üks maailma suuremaid. Lisaks on Ülle viimasel ajal hakanud õppima salsat, samba solo't (karnevalisamba) ja samba gafieira't (samba ja tango vahepealne tants).

Sisseelamine uude töökohta kodust kaugel läks libedamalt, kui Ülle ise oli arvanud. Alustuseks osales ta arenevate riikide meeskonna iga-aastasel kokkusaamisel Mehhikos ning tagasiteel veetis koos teistega nädalavahetuse Kuubal. Ülle meenutab, et kui talle see kutse esitati, hakkas ta pärast telefonitoru hargile panekut suurest rõõmust hüppama: töö polnud ju veel alanudki ning juba oli ees sõit Mehhikosse ja Kuubale.

Kuigi sõite põnevatesse riikidesse üle maailma tuleb ette tõesti tihti, ei seisne Ülle töö kaugeltki mitte lihtsalt reisimises. Igas sihtpunktis on päev läbi kohtumised firmajuhtide ja poliitikutega, vahel venivad päevad varahommikust hilisõhtuni. Seevastu Londoni kontoris töötades paneb Ülle enamasti kell 18.30 pärast kümme tundi kestnud tööpäeva teised riided selga ning suundub mõnda ladinaameerika tantsude klubisse.

Oma töö illustreerimiseks räägib Ülle ühest edukast juhtumist, millega ta tegeles kolm aastat tagasi. Tegu oli Lõuna-Aafrika ettevõttega, nimega Naspers. Ettevõtte põhivaldkond on satelliittelevisiooni vaatamisõiguse müük. Äsja oli Naspers teinud suure investeeringu Hiina internetifirmasse. Ülle kirjeldab olukorda: "Esiteks hakkas Lõuna-Aafrika majandus ülesmäge minema, lõpuks ometi hakkasid viimase kümne aasta reformid mustanahaliste elu parandamiseks vilja kandma, neil hakkas pärast esmatähtsate vajaduste rahuldamist natuke raha üle jääma. Televisiooniturg ei olnud kasvanud pikka aega, kuid nüüd oli oodata, et mustanahalise elanikkonna hulgas tekib nõudlus televisiooni järele. Avastasin selle kasvu varakult. Lisakindlust andis eelpoolmainitud Hiina investeering, kuna ees seisis sellesama Hiina firma noteerimine börsil." Ülle andis Naspersi ostuks oma soovituse. Tema analüüsid osutusid õigeks. "See investeering aitas meie arenevate riikide fondi headele tulemustele oluliselt kaasa," on Ülle rahul.

Viimase aja edukaks osutunud analüüsina mainib Ülle Sberbanki Venemaal. Sberbank oli ettevõte, millesse investeerimisse ei olnud usku isegi Venemaa eksrahandusministril Boris Fjodorovil, kellega Ülle ja tema töökaaslased on ühistel Moskva õhtusöökidel sõbraks saanud. Fjodorov oli just oma Sberbanki aktsiad maha müünud. Seekord oli Üllel õigus ja Sberbank osutus edukaks valikuks.

Oma töö tõttu saab Ülle tihti arutada päevapoliitikat hetke võtmefiguuridega. Näiteks õhtustas ta Moskvas ekspeaminister Jegor Gaidariga täpselt samal ajal, kui kerkis üles Jukose skandaal. "Äärmiselt huvitav oli sealsamas ja samal ajal arutada sellise mastaabiga sündmust kohaliku arvamusliidriga," tunnistab Ülle. "Sellised asjad muudavad töö põnevaks. Nüüdseks olen aru saanud, et raha mind eriti ei motiveeri."

Ülle on oma töö ja ettevõttega, kus ta töötab, igati rahul. Järgmise kolme aasta jooksul loodab ta saada võimaluse hakata tegelema uue fondi loomisega. Praegu plaanib ta küll T. Rowe Price'i edasi jääda, kuid viimasel ajal on tihenenud n-ö headhunter'ite (personalifirma, otsetõlkes peakütt) telefonikõned, kes pakuvad võimalusi teistes ettevõtetes. "Ma kuulan nad alati ära!" ei luba Ülle midagi kindlat.

Investeerin, aga praegu fondidesse, mitte aktsiatesse. Ettevõte, kus töötan, annab selles suhtes väga ranged reeglid ette. Tulevikus plaanin küll ka aktsiatesse investeerida. Jälgides, millist kasumit mõni ettevõte investeerijale toob, tekib ka endal isu.

500-1000 naela (ligikaudu 11 500-23 000 Eesti krooni).

Hetkel paneksin osa kindlasti Venemaale. Konkreetsetest aktsiatest pakuksin Ramblerit, RosBusinessConsultingut (RBC), Pyaterochkat, Open Investmentsi.

Kui arvestada konservatiivselt umbes 10% tootlikkust aastas, pakuksin, et piisaks umbes 1 miljonist eurost. Samas oleneb kõik ju peale investeerimise edukuse ka sellest, kus elatakse ja kui palju kulutatakse.

Olen vennale veidi soovitanud, soovitused on osutunud enamasti edukaks. Sõpradele ei ole soovitanud, kuna ma ei soovi sõpru ja rahaasju segada.

Fotod: erakogu