Erisoodustus kui kalkuse sein

Sotsiaalkriitilised Ostap Benderi sarnased tegelinskid väidavad, et kellelegi allahindlust tehes tuleb puudujääv osa röövida teistelt. Sotsialistlik ühiskassa jääks vaid üldarstiabi tarbeks. Seda väidet kuuldes õhkad paratamatult, et tule taevas appi.

Kui riik oma suhtumist muudaks, tegeleks spordiga enam inimesi. Ning just neid, kes suhteliselt kesise tasu eest tööd rügavad ja kogu palga laste haridusele, transpordile, kodule ja perele kulutavad, loobudes esmapilgul teisejärgulisest liikumisharrastustest ja sportimisest. Tervislikust toidust ja puhkusest rääkimata.

Muidugi on ettevõtted huvitatud terve keha ja vaimuga rõõmsast töötajast. Riik soodustab investeerimist tehnikasse ja tehnoloogiatesse, mitte inimesse.

Kas spordisaalide hinnad pole kõigile regulaarset trenni soovijatele tõesti taskukohased? Jah, spordisaalis käimist võimaldab täna ainult keskmine palk. Loomulikult kaasnevad spordisaali külastamisega muud paratamatud kulud. Võib muidugi ratta ja suuskadega vabas õhus matkata, kuid ka siin seab piirid ette nii varustuse kõrge hind kui ka tänavatel-teedel varitsev oht.

Erisoodustuse maksustamise eesmärk on eelkõige neutraalsus: nii rahalises kui ka mitterahalises vormis makstud palk peab olema maksudega võrdselt koormatud. See on kalkuse sein, mille varju isekad rahanduse numeroloogid poevad.

Töötervishoiu ja töökeskkonna ohutegurite kõrvaldamine on ju näiteks maksuvabad, mida te veel tahate? Meremeeste vaktsineerimine enne teatud piirkondadesse sõitu ja metsatööliste puugivastane süstimine.

Nii jääbki mulje, et meie rahva vaenlane pole lodevad lihased, nõrk süda või kõver selg, vaid võõramaa bakter ja kodumaa puuk.

Ma kardan siinkohal jätkata erisoodustusmaksu kritiseerimist, parandamaks töötajate haridust ja haritust, sest lugejale võib olukord uskumatuna näida. Piisaks riigipoolsest usaldusest tööandja vastu, sest ega ta iseenda vaenlane pole.