Meelis Press - ettemõtlev arhitekt

Valikuvõimalusi on Meelis Pressi elus olnud mitmeid, need on teda aga arhitekti kutsele aina lähemale viinud. "Õppisin Tallinna 10. keskkoolis, sealne saksa keele õpetaja oli aga vana ja tunde anda ei jõudnud ning kuna asendusõpetajat leida polnud, otsustas juhtkond kogu saksa keele klassi uusi võimalusi otsima saata," meenutab Press.

Kui juba nagunii uue kooli valimiseks läks, otsustas Press minna ka ametit omandama ja leidis end TEMTist (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool) ehitust õppimas.

Pärast kroonut tundus mõistlik jätkata õpinguid TPIs (Tallinna Tehnikaülikool) jällegi ehituse alal. "Minu jaoks oli TPI äraütlemata igav kool. Aga seal õppides tekkisid sõbrad, kellega tegime bändi, ning see seltskond tõmbas omakorda huvitavat rahvast juurde," räägib Press. "Sattusin imemoel arhitektuuri. Miks, ei tea. Igasugu mõtteid oli peas, graafika (onu oli graafik), moe-ala. Palju mõtteid, nagu noorel poisil ikka," arutab Press naerdes.

Arhitekt peaks Meelise arvates mõtlema, kas on ikka vaja neid kõrghooneid teha ainult selleks, et jääks endast maamärk maha.

Meelisel on kahju, et ei kasutata ära Tallinna potentsiaali. Ei ole ühtset linnaplaneeringut, kehtivaid ühtseid norme. "Eesti Vabariik on eksisteerinud taas juba päris pikalt. Sellised asjad peaks paari aastaga paika saama, aga meil pole siiani seda tehtud," arutleb ta.

"Nüüd hakatakse vaikselt norme paika panema, aga palju kahju on juba tehtud. Mitte kuskil maailmas pole sellist varianti, et pealinn on mere ääres ja mereäärne ala on kasutamata. Kaunis Pirita promenaad on poolik. Inimesed lähevad sinna jalutama, aga see on ka kõik: seal võiks olla kohvikuid, restorane, hotelle, raehoone, ooperimaja. Turistid sõidavad mööda ja seal pole midagi vaadata ega kuhugi minna."

"Pole oluline, kas maja on kaetud vaskplekiga, laudisega või graniidiga. Need on suhteliselt marginaalsed küsimused," muretseb arhitekt.

Uute suurte ehitiste puhul peaks asukohta hoolega valima. "Näiteks Kumu: suur hulk raha pandi sinna alla, aga maja on kuskil peidus, ei paista eemalt kätte, turiste tuleb ka sinna kohale viia. Usun, et oleks leidunud parem koht," on Meelis kindel. Ilmselt sama kindel on ka see, et lähitulevikus võib temalt uusi ja huvitavad projekte oodata.

Meelis oskas hästi joonistada juba koolis. Kuna minul ei olnud joonistamine just lemmikala, siis mulle tundus, et tema pildid tulid alati ilusamad välja kui minul. Ja olidki muidugi ilusamad. Eriti hästi oskas ta loomi joonistada. Alati oli nii, et kui mina alles joonistasin karu kõrvu, oli temal juba karu valmis.

Nagu kõik teismelised tegime bändi. Meelis oskas laulda ja tal oli ka tehnika peale taipu. Tuleb meelde, et meisterdasime lintmakist Nova ja kinokõlaritest ise bändi võimenduse. Proovisime ka toonasest Norma patareidega Pille-nimelisest mänguklaverist teha süntesaatorit, aga tuleb tunnistada, et see meil täielikult ei õnnestunud.

Ühe või paar väga head lugu saime linti, siis aga ütles tehnika üles. Mäletan, et Meelis oli alati opimist - küll ta pusis mitmeid õhtuid tehnika kallal, et sellele elu sisse puhuda, kuid mis ei võtnud vedu, see ei võtnud.

Kahju, et toonased lindistused on tänaseks hävinud. Küll on säilinud Meelise joonistatud kooliansambli S.V. esimese kontserdi plakat.

Arvan, et Eesti tipparhitektiks on ta tõusnud tänu oma sihikindlusele ja väga heale oskusele inimestega suhelda. Ta on oma loomult selline lahe. Tal on oma ideed ja mõtted, mille ta suudab teistele arusaavaks teha ning inimesed neisse uskuma panna.

Autor: Susan Lahesalu