Senegal - euroopalike mõjutustega päris Aafrika

Meie esimene sihtpaik Senegalis oli Toubacouta kommuun, täpsemalt võimsa Saloumi jõe delta ja seal paiknevad mangroovisood. Minu jaoks jäigi see paik looduse poolest Senegali tugevaimaks elamuseks. Mangroovid on kaunite kärtsroheliste lehtedega ja põnevate ülalt alla langevate juurtega põõsa moodi puud, eriliseks muudab nad aga kasvupaik. Merest jõe deltasse voolav soolane vesi on muutnud jõevee kümnete kilomeetrite pikkuselt soolaseks, mis loobki mangroovidele ideaalse kasvupinnase.

Tihedas mangroovivõsas omakorda elutseb tohutus koguses linnuliike, puude juurte külge kinnituvad jõekarbid ja mudas rassivad ringi krabid. Loomulikult on jões rohkelt kala. Jõeharude ja soppide rägastik on ennast laotanud mitmesaja ruutkilomeetri suurusele alale, mis meenutab hiiglaslikku labürinti peateede ja kõrvalkäikudega, kuhu võib ekslema jäädagi.

Meie teekond jätkus mööda Saloumi harujõge kaunis värvilises paadis, mida kohalikud nimetavad piroogiks, kuigi meie arusaam piroogist on pisut teistsugune. Lääne-Aafrikas on see tüüpiline sõiduriist, mererannas võib neid näha tuhandete kaupa, kõik vastavalt uskumustele värvitud kirgastesse värvidesse ja kaunistatud rohkete õnnetoovate sümbolitega.

Senegal on põnev just oma mitmekesisuses. Nii tasub enne minekut uurimistööd teha, millist Senegali näha soovite. Päikese ja rannapuhkuse otsijaile on luksuslikud ja kaunid kümnete kilomeetrite pikkuse liivarannad, kuhu kohalik niisama oma jalga tõsta ei või.

Senegali riigikeel on prantsuse keel ja erinevalt enamikust Aafrika riikidest saavad kohalikud sellest hästi aru. Valget turisti vaadatakse kui paksu raha- ja kingikotti. Nii turistipaikades kui ka vaiksemates kohakestes saadab rändurit pidev pommimine "kadu kaduu..." - anna raha või kingitusi.

Eraldi lugu on pildistamisega, kohalike arvates tuleks iga tehtud pildi eest kellelegi midagi anda ja soovitatavalt on see raha. Samuti peaks tänaval pildistamiseks eelnevalt kõikide elanikega läbi rääkima.

Nii juhtuski, et sain kivirahe osaliseks, reisikaaslast Aivarit visati surnud kalaga ja meil lubati ka kõrid läbi lõigata, kokku jättis see Lääne-Aafrika külalislahkusest üsna vastaka mulje. Reisijuhid viitavad seda teemat käsitledes enamasti islamile ja tõepoolest on Senegalis valdavalt tegu moslemitega, kellel on pildistamisega oma suhe.

Üks kaunis paik, millesse esmapilgul pisut skeptiliselt suhtusin, on ookeanis Dakari vahetus läheduses paiknev Gore'i saar. Tegu on kunagise orjasaarega, kuhu koguti orjad enne Ameerikasse laevatamist. Ehe näide väikesest koloniaalühiskonnast, kus tillukesel saarel oli kõik eluks vajalik olemas.