Õllevahu silmitsemine võimaldas teadlastel
välja töötada uue matemaatilise mudeli, mis seletab, kuidas väikesed mullikesed
kasvavad nii suureks, et moodustavad vahu.
Artikkel ilmus täna maailma mainekaimas teadusajakirjas Nature ning selle autorid - Princetowni ülikooli professor Robert MacPherson ja New Yorgi Yeshiva ülikooli professor David Srolovitz ütlevad, et nende töö võib ulatuda õllelauast palju kaugemale.
Nad suudavad sel moel selgitada, kuidas väikesi mullikesi või ka rakke juhtida nii, et nad moodustaksid uue materjali.
Õllevaht moodustub paljudest väikestest mullikestest, teadlased näevad mullikeste asemel algosakesi.
Sellised väikesed kogumid on looduses tavalised - vaht mererannas või pori kingatalla all. Samuti võib neid leida toodetud materjalide nagu näiteks keraamika või metallide puhul.
Uue valemi abil saab arvutada, kuidas sellised mikrostruktuurid kolmemõõtmeliselt kasvavad.
"Teooria selgitab, kuidas iga üksik mull ajas areneb," ütles Srolovitz.
Tegelikult arendasid teadlased siin edasi arvutipioneeri professor John von Neumann tööd, kes sama asja 1952. aastal suutis arvutada kahes mõõtmes.
Värsked uuringud näitavad, et mulliseinad liiguvad pindpinevuse tõttu ning nende liikumise kiirus sõltub mullide kõverusest.
Selle tulemusena mullid ühinevad ning struktuur karestub, mistõttu vaht settib ning kaob.
Carnegie Mellon ülikooli matemaatikaprofessor David Kinderlehrer ütles, et see avastus võib aidata materjaliteadlastel leiutada mitmeid uusi materjale, paigutades osakesi ümber lihtsa arvutisimulatsiooni abil.
Materjali tugevus sõltub kiust. Tehes aina väiksemaid kiude muutub ka materjal aina hapramaks, ütles Srolovitz. Tema sõnul üritatakse leida kompromissi tugevuse ja hapruse vahel.
Kinderlehreri sõnul on praegu selle teooria abil väljatöötamisel patereid, mis ei lähe rooste ning kokkutõmbuvad metallid, millega saaks remontida tuumaelektrijaamu ilma, et neid peaks sulgema.
Loe ka
Novaatori teisi uudiseid.