Iseteadlik ja jõuline Kangro

Peaaegu kümnendi väldanud võitlus tema suurtöö idee nimel, püstitada Tallinna lahte Kalevipoja massiivne pronkskuju, on lõpusirgel. Kui kõik hästi läheb on kuju aastal 2009 püsti, taob Kangro kui rauda, ent ometi õhkub temast melanhoolsust ja väsimust: "Teist nii rasket aastat ma üle elada ei taha."

See on mulle kingitud. Mul on teisigi ajaloolise väärtusega tänavasilte. See silt sobib just sinna vanade alkoholipudelitega riiuli kõrvale. See seostub Wismarisse kainenema viidavate inimestega ja alkoholihaigusega. Selline hoiatav silt.

Eks me kõik võitleme oma pahedega. Otseseid probleeme mul ei ole, kuid nende eest peab end hoidma. Kunstnike puhul arvataksegi, et luuakse napsusena. Kuid see on väga individuaalne, sest mõni räägib, et ilma kahe pudeli veinita tal mõte jooksma ei hakka. Minu kogemuse järgi aga skulptuuri tegemine isegi pärast klaasi veini pole see päris õige asi. Kaine peaga tundeerksus palju suurem ja töökvaliteet ning tulemus palju parem. Ka rõõm töötulemusest on palju võimsam ja puhtam. Olen proovinud nii ja naa, kuid kaine peaga on kindlasti parem, sest muidu ei oleks ma nii kaugele jõudnud, kui oleks napsule rohkem rõhku pannud.

Kalevipoeg on väga pika vinnaga asi. Üle kümne aasta on see teema juba õhus olnud. Ma olen täiesti siiralt kindel, et on hea idee see kuju merre panna. Ja just sümbolina - et ilma otsa otsingutel jõudis mees järeldusele, et kodus on kõige parem olla. Leian, et see on kandev mõte, selline üldistus. Sinna mingit illustratsiooni ei saa panna.

Elu võib üldse elamata jätta. Ega ei pea ka minust artiklit kirjutama. See oli vaid üks idee, võib-olla pole olnud minu kõige parem idee. Kuid tohutu vastuseis kujule on näidanud, et ta on elujõuline ning tal on juba oma saatus välja kujunenud.

Kui ma ta üles saan ja nulli jään, on hästi. Ma loobusin normaalse honorari taotlemisest, sest seda poleks võib-olla üldsus ja linnavalitsus välja kannatanud. Minu jaoks on tähtsam, et üks idee saaks oma loogilise lõpu - kas siis panna ta üles või mitte. Ja kui panna, siis saaks ta tehtud, et asi ei jääks raha taha.

Kui see minust sõltub siis 2009. aasta lõpus.

Ei kindlasti mitte. See ei ole sellega üldse seotud, pigem on erakonda astumine kahjuks tulnud. Ma olen nõus, et need on kaks eri asja ja lihtsalt halvasti kokku sattunud.

Kindlasti mitte.

Alates 1993. aastast kohe pärast ülikooli lõpetamist. Samal ajal olin ka seitsme aasta jooksul kahes koolis kunstiõpetaja. Igapäevase leiva teenisin siiski vabakutselisena, sest koolis pidin materjalide osas sisuliselt peale maksma.

Muide ma olen korduvalt oma töid Kuusakoskist (endine Emex - toim.) tagasi ostnud. Nad juba teavad mind seal ning kui minu teost näevad, helistatavad nad mulle ja saan need kätte.

Siit samast ateljeehoovi pealt kadusid kõik mu tööd, kui hakati kõrvalolevat hotelli ehitama ja ehitusmehed objektile tulid. Ikka juhtub selliseid asju. Viha mul selliste varaste vastu ei ole, pigem panen oma energia uue töö tegemisele. Sellepärast midagi ma tegemata ei jäta.

Suuremateks näitusteks algab vaimne ettevalmistus umbes aasta enne. Näitus on teatud mõttes verstapost või saavutus, nii nagu on sportlasele olümpiavõit. Selle poole püüeldakse ning see on eesmärk, mis paneb tööle. Kui on ka raske, saab sellestki üle, sest on mille poole püüelda ning olemas on elusiht ja tahe iseennast ületada. Idee on väga lihtne, aga teostada väga raske.

Üldjuhul selliste materjalide puhul nagu graniit ja pronks on äriliselt väga kahjulik ettevõtmine, eriti Eestis. Kuid olen teinud üle Euroopa näitusi ja seal on suured näitused kasulikud. Mai esimesel poolel rahvusraamatukogus olnud näitusega loodan tulla nulli või jään natuke plussi.

Kõige parem näide on Suur Tõll ja Piret Saaremaal (valmis aastal 2002 - toim.), alguses oli ikka väga tugev vastu sõdimine. Räägiti, et mandri mees ei saagi Tõllu teha ja ainult Saaremaa inimene teab, mis nägu Tõll on. Nüüd on kujud aga ühed populaarsemad vaatamisväärsused Saaremaal, mitte ainult turistide seas.

Mina suhtun sellesse positiivselt, et lähema kümne aasta jooksul suhtumine muutub. Ma usun, et hakatakse aru saama, et betoonist või Itaalia kunstkivist tehtud jupstükid ei sobi meie konteksti, siin on vaja teistsugust materjali ja suhtumist.

Mina olen veel nii noor mees, et mul pole siin midagi positsioneeruda. Ilma irooniata - skulptor alla 50 aasta, on veel poisike. Sellele ma oskan ehk kümne aasta pärast vastata. Praegu ütlen, et ma olen teinud mõned tööd õiges suunas.

Kindlasti ei saa kunsti tegemisega rikkaks. Ja raha pärast kunsti kindlasti teha ei saa. Vaid hingega tehtud asi müüb. Aga ma ei kurda. Soovitan teistele ka - kunst on fantastiline ja tohutut feelingut pakkuv. Loomerõõm see annab tohutu kaifi, mida mitte miski ei asenda. Tasuvus saab siin hoopis teise mõõtme.

See on väga raske töö. Ennast müüa on väga raske, eriti vabakutselisena, kuidagi imelik on ennast kiita. Olen sunnitud olnud seda tegema, kuid kui vähegi saan, taha ma sellest ennast distantseeruda.

Tauno Kangro on olnud minu õpilane. Ta on täiesti tänapäevase kunstniku tüüpi - ta on väga tugev müügimees ning on loonud väga tugeva ärilise organisatsiooni.

Tal on näitek oma kiviraidurid ja oma agendid, kes talle töid hangivad. Nii et ka ärimehena on ta väga tugev.

Samas kunstnikuna ei ole tal head süvenemisvõimet, tegutseb kiirelt, ning pole ka kunstnikule omast stiilitunnet.

Tauno loob taieseid pigem nii, nagu parasjagu välja kukub, mitte väljakujunenud stiili järgi. Nii et ärimehena on ta väga tugev, kunstnikuna keskpärane.