Pealesurutud ühisüritus ei anna tulemust

Ka räägitakse üritustel paratamatult tööasjadest ja seetõttu jäävad puudujad ilma olulisest infost. Mida peaksid juhid tegema?

Anu Allmere-Martinsonile meeldis enam Tiina Smirnovi vastus, kes arvas, et töövälist kooskäimist ei saa kunstlikult tekitada, vaid inimesed peavad seda ise tahtma.

"Muidugi ei olnud ülesande esitamisel tõsiselt mõeldud, et kedagi hakatakse selle eest lahti laskma, et ta ühisüritusel käia ei soovi," lisas Anu Allmere-Martinson rahustuseks.

Meeskonnatöö ja meeskonnavaim on ühe firma hea käekäigu jaoks väga olulised. Kuid need on ka kaks nähtust, mida ei saa kunstlikult tekitada, vaid nad peavad tulema töötajate endi seest, st inimesed peavad olema sisemiselt valmis omavahel koos töötama ja ka töövälisel ajal lävima.

Kahjuks ei seletanud ülesande püstitaja lahti, mis tähendab väljaspool tööd koos veedetud aeg: kas see on kusagil koos grillimine, on need ühised väljasõidud, teatri- ja kontserdikülastused vms? Ja veel jäi teadmata, mis vanuses inimesed tahavad koos midagi teha ja mis vanuses mitte.

Kõigepealt tuleks üle vaadata ja anda hinnang nendele ühisüritustele: kas need on ikka sellised üritused mis kõigile töötajatele midagi pakuvad. Kui need on juba eespool mainitud ühised lambakintsu küpsetamised koos õlle ja töiste juttudega, siis kindlasti on töötajaid, kes sellisest istumisest ei huvitu. Need inimesed eelistavad oma tööst vaba aega sisustada pere ja heade sõpradega ning see on nende moodus pingeid maandada.

Noored inimesed, kellel ei ole veel oma peret ja kes koju ei kiirustata, on ilmselt alati ja rõõmuga nõus veel tunnikese või paar koos töökaaslastega aega veetma.

Et aga sellistel üritustel jagatakse tööks olulist infot, on märk sellest, et midagi on väga valesti ja keegi, kelle ülesandeks on info õigeaegne edastamine iga töötajani, on jätnud midagi olulist tegemata.

Kindlasti ei ole tööväline üritus koht, kus peaks arutatama tööküsimusi ja jagatama tööks vajalikku infot.

Minu soovitus oleks sellele firmajuhile proovida korraldada üritusi, mis laiendaksid töötajate silmaringi ning pakuksid neile ka emotsionaalselt midagi. Selleks võiks olla näiteks väljasõit Eestimaa kaunitesse paikadesse soovitavalt koos giidiga.

Ühisüritused ei peaks toimuma väga tihti, pigem toimugu nad mõned korrad aastas, aga see-eest olgu nii huvitavad ja nii hästi korraldatud, et töötajad jäävad uut üritust ootama.

Ja veel üks tähelepanek - töökollektiiv ei ole sõpruskond ja paljusid neid, kelledega me koos töötame, me oma koju ei kutsu. Töö ja eraelu on soovitatav lahus hoida.

Kõige jaburam selles ülesandes on viimane lause, kus öeldakse, et tegu on spetsialistidega, kelle väljavahetamine ei ole lihtne.

Kui inimesi tahetakse hakata selle pärast töölt lahti laskma (mida muud see lause siis tähendab), et neil on iseloomu jääda iseendaks ja mitte võtta osa üritustest, mis neid ei huvita, on selles firmas midagi väga kiivas.

Soovitan kahe-kolmepäevaseid koolitusi väljasõiduga kodust kaugele - Saaremaale näiteks. Seal tegeldakse päeval meeskonnatööga ja õhtul lõõgastutakse. Oleme ise käinud Georg Ots SPAs.

Tahan öelda, et see ühisüritus peab olema tõeline magnet. Samal ajal võiks töö juures luua projektgruppe eesmärgiga tuua ettevõttesse sünergiat ning kinnistada küünarnukitunnet, mis ongi ju hea meeskonnavaimu tunnus.

Projektides peaks osalema ka ettevõtte juht ja seda lihtliikmena. Projektgrupi juhi võiks valida grupp ise. Projektide tulemused tuleks viia kõikide töökaaslasteni. Eesmärk on kasvatada ühisosa ning parendada infovahetust.

Esimese projekti teema võiks olla "Infovahetuse parendamine ettevõttes".

Sellises olukorras on kaks võimalust, kas juht on nii tugevate juhtimise ja psühholoogiliste oskustega, et pakub ise ilma töötajatega nõu pidamata midagi välja. Või vastasel/paremal/targemal juhul peab nõu oma alluvatega ja langetab siis otsuse.

Pakun siin välja mõned enda variandid olukorra lahendamiseks

Pigem esimese variandi poole kalduv tegevus oleks üritusi korraldada tööpäevadel (neljapäev, reede), kui kõik peavad nagunii tööl olema. Ja vaevalt et keegi vastu on lõõgastavale tegevusele tööpäeval.

Samas võiks teha ka selliseid üritusi, kuhu oleks kaasatud töötaja pere. Siis saaks need inimesed, kes muidu tahavad vaba aja oma lähedastega olla, võtta nad endaga kaasa ja samas oleks neil võimalus ka oma töökaaslastega suhelda.

Samamoodi esimese lahendusega on ka see pigem juhi enda otsus, mille peale suure tõenäosusega enamik juhte tuleks.

Kui aga firmas on tekkinud juba kaks sellist osapoolt - ühed, kes tahavad pärast tööd kokku saada, ja teised, kes oleks parema meelega oma perega -, peaks mõlema poole arvamust ka küsima. Kas neil endil ei ole midagi välja pakkuda?

Erilist tähelepanu peaks pöörama just pereinimestele: mis neile ühisürituste juures muret valmistab ja millistest üritustest nad oleksid nõus osa võtma?

Sest kui ühtegi firma ühist ettevõtmist ei toimuks, piirduks kolleegide tutvus ainult argipäeviti kella kaheksast viieni nägemisega, kus ei pruugitagi mõtteid vahetada, kuna kõik on tööga hõivatud.

Juhtumi korral, kus ei toimu mitte midagi firmasiseselt, võiks juhtkond näiteks sisse viia iganädalase ühislõunasöögi traditsiooni. See oleks aeg, kus kõik töötajad saaks suure laua taga kokku ja firma teeks neile lõuna välja (kuna üritusi ei korraldata, siis sama raha eest kord nädalas koos töötajatega lõunatada oleks kulude poolest sama).

Ühtlasi oleks see koht kus inimesed peavad tahes-tahtmata koos istuma ja kindlasti hakkavad üksteisega suhtlema ning üksteist tundma õppima. Aja möödudes võiks eeldada, et töötajad ise soovivad koos midagi teha, mis ongi neid juba ühtseks meeskonnaks liitnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et juht võiks ise (soovitavalt eelnevalt töötajatega nõu pidades) mingi ühistraditsiooni või -tava välja pakkuda.

Pole eriti tähtis, sas selleks on nüüd lõunasöök, nädala alguse kohvi- või ajalehepaus, lõõgastav jutuajamine nädalalõpus möödunud nädalale (soovitatavalt mitte töine) või ühine kolmapäevane filmivaatamislõuna.

Põhiline on leida ajaveetmisvõimalus tööl, kuhu oleks kogu kollektiiv haaratud, et neil oleks hiljem millest omavahel rääkida või rääkimist alustada.

Autor: ÄP