Quo vadis, Estland?

Paljud eestlased on uhked, kui saavad väita, et meie riik on sarnane pigem idülliliste Skandinaaviamaade kui Ida-Euroopaga. Minu meelest on aeg see enesepettus lõpetada, kuna avaliku sektori tasemel on Eestis tegemist rohkem kaootilise minnalaskmise, mitte läbimõtestatud tegevuste elluviimisega.

Eestis puudub riigi tasandil reaalselt teostatav ja viljakandev arengustrateegia. Puudu jääb ka tegudele eelnevast ja järgnevast (dokumenteeritud) analüüsist. Nägime seda hästi näiteks pronkssõduri skandaali puhul ja üldisemalt kogu integratsioonipoliitikas.

Samamoodi kulmineerusid tegemata jäänud tööd hiljuti ka alkoholipoliitikas - Eesti rahva tervise küsimus kujunes hirmsaks poliitiliseks jageluseks. Määruste kehtestamisel oli ainus "strateegia" lähtumine statistilisest numbrist - tarbitud absoluutalkoholi hulk elaniku kohta. Puudusid prognoosid, kuidas taoline keeld alkoholitarbimist tegelikult mõjutaks.

Samas on meil palju loosungeid: kõik lapsed peaksid saama lasteaiakoha, vanurid raha ojadena ning me kõik maailma edukaimate ja õnnelikemate riikide sekka. Läbimõeldud tegevuskavast või plaanide terviklikkusest pole lõhnagi. Raha eraldatakse küll seaduslikult ja korrektselt, aga sellest alati ei piisa.

Kui valitsus on võimul neli aastat, siis tuleb kas või selle väikese ajaperioodi jaoks panna paika kaks väga tugevat prioriteetset valdkonda ning nende rahastamise ja pideva analüüsimisega ka tegeleda.

Eesti olukorra võtab kujundlikult kokku Tallinna linna, meie visiitkaardi ehitamine. Iga uus pilvelõhkuja ja hoonekompleks tekitab paksu pahandust: küll ei sobi kõrgus, värv, stiil ega asukoht. Mis kõige hullem - iga läikiv klaasmaja toob välja kõrvalolevate vanade korterbarakkide trööstituse.

Autor: Ellen Murula