Tänane Äripäev kirjutab, et inimesed on tarbimislaenude tagasimakseid võlgu (rohkem kui kaks kuud) üle 300 miljoni krooni - ja see summa kasvab nii absoluutarvus kui ka suhtes tarbimislaenudesse endasse.
Eriti masendav on asja juures see, et inimesed võtavad tarbimislaenu selleks, et maksta tagasi oma muid võlgnevusi. Allakäigu spiraali mööda kuni eraisiku pankroti ja kodust ilmajäämiseni…
Meie arvates oleks üks lahendus, kui pangad ja laenukontorid valiksid hoolsamini, kellele tarbimislaenu anda, hinnates tunduvalt konservatiivsemalt inimese tagasimaksevõimet.
Sõnaga - nagu eluasemelaenu puhul tuleb ka tarbimislaenu saajate ringi kokku tõmmata.
Tarbimislaenu klientide valimine peaks olema ka laenuandjate enda huvides, kuna siis on võlgade sissenõudmisega hiljem vähem tööd.
Laenu andmine on tehtud liiga lihtsaks, kui see on üksnes hiirekliki või SMSi kaugusel. Võlgade sissenõudmine paneb aga tükiks ajaks tööle hulga inimesi.
Tõsi, kui kliente rohkem valida, kaotatakse turuosa neile, kes ei vali. Samas saadakse endale paremad kliendid.
Võib-olla soovivad tarbimislaenu andjad kompenseerida probleemsete klientide olemasolu sellega, et laenuintress on kõrge kõigile - kui mõni jääbki lootusetult võlgu, maksavad ülejäänud võlgnikud osa ikka tagasi.
Aga see võib olla üksnes praegu nii, kui lumepall pole veel jõudnud laviiniks kasvada. Kui arutu laenuandmine jätkub sama hooga, võib võlasumma kasvada sedavõrd, et isegi röövellik intress ei kata enam laenukahjusid.
Pealegi on laenuandjad sunnitud osa rahast loovutama inkassofirmadele, kui loovutavad tarbimislaenude võlad viimastele.
Me oleme varem kirjutanud, et eluasemelaenu võtmine on suhteliselt otstarbeka kohustuse võtmine, ent tarbimislaen võib tähendada enda rahalist sissemässimist.
Hetkel kuum
Võlavaidlus ja müügiplaanid
“Aktsiad müüsin maha, mul oli vaja Hispaaniasse asju osta.”
Selge see, et inimesed ei võtaks tarbimislaenu, kui neil niisama vaba raha oleks. Ent liiga sageli minnakse kergema vastupanu teed ja võetakse endale tulevikus koormavaid kohustusi. Siin ongi koht, kus nii pangad kui laenukontorid peaksid sõela tihendama, sest inimeste teadlikkusele endale lootma jääda ei saa.
Ehk kõlab veidi pateetiliselt, ent pangad ja muud laenukontorid võiks omakasu asemel näidata üles suuremat sotsiaalset teadlikkust, kuna vastutuleliku laenuandmisega võivad nad inimese rahamuresid ainult süvendada.
Või suunaksid laenusoovija (tema enda huvides) hoopis pandimajja - nii ei jää vähemalt oma kodust ilma.
Autor: ÄP