Kolmandat päeva Narvas tee ääres konutaval Viktoril on lõug parajasti vahune - õhtune habemeajamine käsil. "See on täielik jama! Poliitika!" viskab ta nördinult. Mees räägib, kuidas sõiduautodega kohalikud ennast rekkade vahele poetavad ja järjekorras kohti müües äri teevad. Eelmisel nädalal löödi kahel vahele trüginud poolakal "lambid kinni".
Päevinäinud mustast BMW-st väljub punase T-särgiga jässakas mees, ringutab ja paneb suitsu ette. Sergei jõudis oma tellisekoormaga Narva piiripunkti laupäeva hommikul. Kus rekka on?
"Remonti läks! Sõiduautoga hoian kohta," selgitab ta ja loeb päevi. "Homme veel terminali ei pääse. Tollis läheb kaks päeva aega, kuus-seitse päeva kokku." Eelmisel päeval käis Sergei sõpradega seenel ja Narva inimtühjades baarides. Igav on.
Leedukas Valdemaras on üle kolme aasta Narva piiripunkti sattudes olukorrast šokeeritud. Ta osutab tühjale sõiduautole, mille tagaklaasile on teibiga kinnitatud kahe auto registreerimisnumbriga silt. "Ja niimoodi nad siin seisavad. Osale neist pannakse alles Poolas koorem peale, ja siis nad sõidavad lihtsalt kohale ja on paari päevaga üle piiri!" seletab leeduka sõber Mihhail. Koht järjekorras maksvat 500 krooni päev.
Õhtuti vaatavad mehed autodes telekat ja DVDdelt filme.
Kas juuakse ka?
"Kõikides Euroopa piiripunktides juuakse!" naerab Valdemaras.
Andrei ja Albert nõjatuvad kaheistmelise punase sportauto kapotile. Nende rekka seisab parklas. Veokitel on peal tahhomeetrid töö- ja puhkeaja mõõtmiseks - kus masin liigub, seal käib järelikult töö. Vahele jääda ei tohi, saab trahvi. "Ametlikult on mul praegu puhkeaeg ja ma "magan"," räägib Andrei naerdes.
Aga tüdrukud?
"Ah, mis tüdrukud? Jõlkusid siin eelmine nädal kaks viieteistaastast. Anti neile laks mööda tagumikku ja kästi koju ära minna," rehmab Andrei käega.
Kell 11 tuleb Narvas elavale Serjožale poeg autoga järele. "Lähen koju magama," selgitab ta. Möödunud nädalal saatsid mehed "koju koti peale" ühe vanema narvaka, kes oli juba mitu päeva kramplikult kabiinis istunud. Papil olnud tänulikkusest pisarad silmis. Kuni ta kodus ennast välja puhkas, ajasid teised juhid tema rekkat edasi. Kahe päeva pärast helistati - tule välja, su masin on terminalis.
Hetkel kuum
Linn tahaks ka, aga odavamalt
Ootamisega harjunud rekkameeste sõnul on aga kõige hullem ikkagi tualeti puudumine. Lähim tualett on kilomeetri kaugusel, seegi nii viltu vajunud, et kasutada enam ei saa. Mehed räägivad, et hetkel, kui möödasõitev auto sinise putka kraavi pikali tõmbas, olnud keegi seal parasjagu "asjal".
"No kujutage nüüd ise ette - kui häda peale tuleb, teen kõigepealt ühe tervisejooksu või?" laiutab narvakas nördinult käsi. Improviseeritud põõsastealune välikäimla olevat juba nii põhjalikult ära väetatud, et sinna ei kannata kummikuta enam ammu minna. Prügi koguvad mehed korralikult kilekottidesse. Konteinerit, kuhu seda visata, aga pole. Pesemisest võivad nad vaid unistada ning poes käiakse narvalastest rekkameeste armust nende isiklike sõiduautodega.
Poole kaheteistkümne ajal õhtul on enamikul autodest kardinad ees. Vaikus. Rohutirtsud siristavad. Kusagilt autode vahelt kostab lõbusat jutukõminat. Nagu vanas heas anekdoodis on koos narvalane, sillamäelane, jaanilinlane ja tallinlane. Jaanilinlane elab terminalist viie minuti kaugusel, aga koju ei lähe. "Olen teistega solidaarne!" naerab ta. Naine toob talle jalgrattaga järjekorda suppi.
Nii elatakse praegu Narva kandis. "Me keegi ei taha, et meie lapsed kusagil kangi all end süstiksid. Sama vähe tahame seda, et nad peaksid kunagi samas olukorras olema nagu meie praegu," räägivad autojuhid.
Keskööks on autoderivi mitmekümne masina võrra pikemaks veninud. Venemaale pääsu ootab ligi 300 autot.