Et uputus ei tuleks ootamatult

Aastat 40 ei teatud Eesti randades, mis tähendab üks korralik üleujutus. Kuni 2005. aasta jaanuaris täitusid saartel, Pärnumaal ja Läänemaal majade keldrid ning alumised korrused mereveega. Uppusid ja riknesid tänavale jäetud autod, ujusid minema puuriidad ning taluõuele sõudsid väiksemad laevad. "Meri viib, meri toob," võiks öelda asjatundmatu fatalist. Ekspert ütleks aga, et valmisolek sedavõrd mastaapseks tormikahjuks ja üleujutuseks, vastav kompetents, lihtsalt puudus. Kuigi Eesti oma ligikaudu 3800 km pikkuse rannajoonega kuulub suurte mereriikide hulka, on rannikul toimuvate protsesside mõistmisele ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu pööratud.

Kuigi Äripäev avaldas uputusjärgsel suvel artikli ja kaardi Tallinna ümbrusest - millised alad jääksid vee alla, kui meri kolm meetrit tõuseks - ning pea kõik meediakanalid spekuleerisid India ookeani tsunami ja Läänemere jaanuaritormi vaheliste seoste üle, on rannikutehnika erialase teadmise levik ja kasutamine ekspertide tasemel meie tuleviku oluline osa.

Kindlasti pole asi sedavõrd üheülbaline, et tõmmata üksnes kahe või kolme meetri samakõrgusjoon ümber Tallinna rannikualade, vaid tunduvalt keerulisem.