Meditsiini areng kätkeb ohte

Kas tervishoiukulude halastamatu kasv seab ohtu tänapäeva kapitalistliku riigikorra? Mulle tundub, et kaugel pole päev, mil moraalne, sotsiaalne ja poliitiline toetus kapitalismile teeb läbi tõsise katsumuse, kuna kõigile võrdset kohtlemist nõudvad tervishoiusüsteemid seisavad silmitsi tõusvate tuludega.

Kiiresti kasvavad sissetulekud, vananev elanikkond ja uued tehnoloogiad on aastaid kasvatanud USAs tervishoiukulusid 3,5% võrra üldsissetulekust kiiremini. Ennustatakse, et juba praegu 16% USA SKPst moodustavad tervishoiukulud kasvavad aastaks 2030 30%-le ning sajandi lõpuks isegi 50%-le.

Teised riigid seisavad peagi sama probleemi ees. Paljud riigid peavad tervishoidu mitte luksuseks, vaid igaühe õiguseks. Pool sajandit tagasi, kui ravikulud moodustasid riigi sissetulekust tillukese osa, võis võrdsust pakkuvat tervishoiusüsteemi pidada väikeseks lubatavaks ekstravagantsuseks. Aga kui ravikulud on juba kolmandik SKPst, muutub tervishoiusotsialism sulaselgeks marksismiks, kus igaühele antakse tema vajaduste järgi.

Vananemine on vaid osa probleemist, ja sugugi mitte see kõige olulisem osa. Küsimus on, kas riigid tahavad anda kõigile eakatele võrdse juurdepääsu uuenevatele meditsiinitehnoloogiatele. Individuaalse tervishoiu tähtsus kasvab. Seni on inimeste eluiga tõstnud odavad riiklikud ennetusprojektid, nt puhas joogivesi ja kaitsesüstid. Nüüd aitavad eluiga pikendada südameoperatsioonid, röntgendiagnostika avastab vähiliike ravitavas staadiumis. Eksperdid on veendunud, et arstid suudavad peagi prognoosida haigusi 15-20 aastat ette ning kohe ennetusraviga alustada.

Põhimõtteliselt võib turumehhanismide laiem kasutamine meditsiinikulude kasvu ajutiselt peatada või isegi vähendada. Aga siin on piirid ja lõpuks kulutavad riigid ikkagi aina suurema osa oma sissetulekust tervisele.

Kulude kasv tõukab muidugi tagant ka innovatsiooni. See tõstab pikas perspektiivis üldist heaolu, kuid teravdab ka lühiajalisi hõõrumisi ja ebavõrdsust. Ma pole tervishoiukapitalismi vastu. Kuid tahan hoiatada, et toetus sellele muutub aina väiksemaks. Paljud riigid sõltuvad liiga palju käsumajandusest ja pakuvad patsientidele ning meedikutele liiga vähe stiimuleid, et nood võiksid ise efektiivseid valikuid teha.