Tahmane nina käib ameti juurde

Kell kaheksa hommikul alustasin koos staažika meistri Juhan Räniga tööpäeva. Tõmbasin kiirelt selga ametivormi, mis paras meetri ja üheksakümne sentimeetri pikkusele meesterahvale, sidusin käised paeltega kinni, käärisin püksisääred üles ja sammusin kolleegi kõrval tööplatsile.

Uudishimu ei lasknud mul jätta enne kaminate kallale asumist küsimata, kui tihti elevil linnakodanikud kuuest ja kuldsetest nööpidest kinni käivad haaramas.

"Oi, seda tuleb ikka väga tihti ette," lausus Räni naeratades. Tõsi ta on, et niiti ja nõela peavad selle ameti oskajad teistest meistrimeestest tihemini käes hoidma.

Korstna otsas seistes alustasin professionaali juhendamisel lõõride puhastamist. Töö oli lihtne ja loogiline - ühte nurka pidi terashari alla, teist nurka pidi üles, ja nii seni, kuni kõik korstna siseküljed harjatud.

Peale kõigi vajalike lõõride ülevaatust heitsime kiirelt pilgu lähikondsetele majadele. Miskit head spetsialisti silm, mis Nõmme, Pelgulinna ja vanalinna majade tulekollete ning korstnate olukorda iga päev kaeb, ei tuvastanud. Paari naaberkorstna seisukorda hindas Räni kehvaks või koguni ohtlikuks.

Minu kogenematu silm kõiki mainitud vigu ja aastakümneid räsida saanud korstnate varisemisohtu tuvastada ei suutnud, ent see-eest jõudsin ligikaudu kahekümne katusel veedetud minuti jooksul nautida miljoni dollari vaadet, mille sarnast ühteltki vaateplatvormilt näha ei saa.

Kui töö katusel lõpetatud, suundusime veel korraks kaminate kallale. Kiire tuleproov tõestas, et mõlemad küttekolded toimivad perfektselt.

Tööülesanded olid sellega lõppenud, ent peeglist enda peegelpilti vaadates pidin tõdema, et minu kui tahmanäo suurem töö seisab veel ees.

Fotod: Andres Haabu