Uudised
13. september 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Palgatöölisest miljonäriks

Marko ütleb, et sattus investeerimise juurde umbes viis aastat tagasi väga lihtsalt. Nimelt sai ta järjekordse kutse investeerimismessile Rahakompass.

"Kui sulle ikka iga aasta räägitakse, et investeerimine on õudselt lahe, pane natuke raha kõrvale, siis hakkadki mõtlema. Ja nii ta läks." Tookord tutvus Marko Rahakompassil Robert Kitiga, kes nüüd töötab Hansapangas, siis aga oli LHV investeerimispealik. Tema kutsuski Marko investeerimisportfelli tegema.

Kuna kodupank oli tal Hansapank, avaski Marko oma investeerimiskonto just seal. Ta juhatati kokku asjatundjaga, kellele Marko kohe selgeks tegi, et pensionisambad teda ei huvita, kuna Eesti mehed ei elagi nii kaua. Ta tahab seda raha varem kasutada.

Nii kaaluski Marko asjatundjaga mitmeid variante ja otsus langetati erinevate piirkondade fondide kasuks. Tegemist on nii aktsia- kui ka kinnisvarafondidega. Praegu on raha viies erinevas fondis nii Venemaa, Ida-Euroopa kui ka USA regioonis.

"Ei maksa arvata, et mul on mingeid meeletuid rahasid, mida kohe investeerida. Ma ütlesin, et ma tahan säästa," selgitas Marko oma võimalikke investeerimistagamaid. Alguses pani ta igas kuus fondiosakute alla 700 krooni. Selline raha kaob sult näppude vahelt, nii et sa ei pane tähelegi.

Tal on pikemaajaline strateegia. "Ma ei muretse eriti selle raha pärast, ma ei vaata eriti, mis sellega toimub," räägib ta muretust investeeringust. Aeg-ajalt ta ikka vaatab, kuidas fondiosakud on kasvanud või kahanenud, aga ta teab, et ta on oma tuleviku jaoks teinud kõik, mis vähegi võimalik. Kui tal tekib näiteks ootamatult vaba raha, mida ta kohe ära ei kuluta, siis ta seda oma arvelduskontol ei hoia, vaid paneb investeerimiskontole.

Strateegia on Markol viie aasta jooksul samaks jäänud, ainult et ta on seda igakuist summat tõstnud, mis fondiosakutesse läheb. Praegu on see summa umbes 10 protsenti palgast.

Vahepeal on ta ka fonde vahetanud, aga mitte oma tarkusest. Ta peab lihtsalt aeg-ajalt oma fondihalduriga nõu. Eesti ettevõtete aktsiaid ei ole tal enam ühtegi. Põhjus on selles, et pärast panga asjatundjatega arutamist leidsid nad, et praegu ei ole mõtet Eestis raha hoida - on kasulikumaid, soodsamaid ja turvalisemaid kohti. Üldkokkuvõttes on Marko viie aasta jooksul aktsiafondide investeeritud rahadele poole juurde kasvatanud.

"Ma ei tea, kas see kõik niimoodi jätkub, aga praegu olen küll väga optimistlik," ütles Marko särasilmil. Ta toonitas, et tema arust oli väga õige otsus, et ta raha säästma hakkas.

Ta selgitas, et praegu ta suudab ise sissetulekut hankida, tööd teha ja ennast tööturul müüa, ning seepärast ei ole mõtet vaba raha kulutada.

"Kui ühel hetkel ma enam töötada ei taha või saa, siis 70 protsenti minu palgast peaks säilima, et saaksin normaalset elu elada," räägib Marko tulevikuootustest.

Kulla- ja kunstiinvesteeringutele ei ole Marko tõsiselt mõelnud, kuna see kõik nõuab tegelemist. Öeldakse, et see on vähelikviidne kaup.

"Kui tekib mingi juhus, ei tea ju, mis elu tuua võib, et seda raha on vaja, siis põhimõtteliselt saan oma fondiosakud kohe maha müüa. Ilmselt kullaga ei oleks ka väga keeruline. Kunstiinvesteeringud on teistsuguste investorite teema. Need pole minu kui palgatöötaja jaoks," ütles Marko.

Ma soovitan inimestel väga investeerida. Kui te vähegi saate, pange iga kuu kas või 1000 krooni palgast kõrvale.

Vaadake üle oma kulutused. See tasub ennast tulevikus ära. Kui ma olen enda kulutusi vaadanud, siis näen, et kulutan mõttetute asjade peale, mida kunagi ei kasuta, kunagi vaja ei lähe, kunagi mind õnnelikumaks ei tee. Me ostame liiga palju. Tasuks hoopis investeerida, et tulevikus toredat elu elada.

Eesti on väga innovaatiline ja Eesti investeerijad (finantsasutused - toim) on kogemuste poolest väga heal tasemel. Nad on börsikrahhi üle elanud, nad teavad ka tagasilööke. Mina küll usaldan neid inimesi, kelle kätte oma raha olen andnud. Ma tean, ma olen enda jaoks kõik teinud. Ma ei saa börse mõjutada.

Mu raha on hajutatud erinevate fondide ja piirkondade vahel. Tõenäosus, et kõik need erinevad ettevõtted eri piirkondades korraga pankrotti lähevad, on väga väike. Ja kui lähevad, siis on maailmas midagi katastroofilist toimunud. Siis ma kaotaks oma raha nii või teisiti. Olen valmis kõige halvemaks, mida arvan, et ei juhtu. Ja kui juhtub - mis siis! See oli kõigest raha, mis oleks praeguseks mul niikuinii kulunud.

Investeerimine huvitab Markot ja mulle tundub, et ta orienteerub selles teemas hästi.

Mulle on jäänud mulje, et Marko uurib majandusseise, konsulteerib spetsialistidega ja paigutab oma osakuid pidevalt ühtedelt turgudelt teistele, jagades lahkelt teadmisi ka kolleegidele. Mis kõik ei tähenda muidugi seda, et investeerimine tema põhihuvi oleks ja ta sellele metsikult aega kulutaks.

Aga aeg-ajalt tunneb ta muret, kas teda ümbritsevatel kolleegidel on tulevik kindlustatud ja raha kuhugi investeeritud. Nii mõnigi töökaaslane on seda tänu temale teinud, sealhulgas ka mina. Ja mul on selle üle väga hea meel!

Autor: Virge Lahe