Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Naftat jätkub veel sajandeiks
Nafta tarbimine maailmas kasvab kiiresti, sest autoturule on jõudnud hiidriigid Hiina ja India, kus autode müük suureneb aastas 14-16%. Üksi Põhja-Ameerikas tarbitakse naftat päevas üle 22 miljoni barreli, Aasias ja Austraalias pisut üle 20 miljoni barreli, Lääne-Euroopas ehk 14 miljonit barrelit. Umbes 97% Ameerika transpordisüsteemist sõltub naftast ja selle asendamine biokütustega on ebareaalne. Pealegi on biokütuste kasutamine autokütusena inimsusevastane kuritegu, sest see süvendab hiiglaslikku näljahäda arengumaades ja tõstab toiduainete hindu kogu maailmas.
On loomulik, et kujunenud olukorras on meediakanalid tõstnud hädakisa nafta peatsest lõppemisest. Seda pidavat jätkuma maksimaalselt 40 aastaks.
Tegu on sügava eksitusega, sest segi aetakse tarbe-, reserv- ja prognoosvarud. Viimaseid on aga näiteks ookeanides väga suurtes kogustes. Ka Venemaa avarused, mitme Aafrika riigi maapõu on halvasti tundma õpitud. Traditsioonilised naftariigidki suudavad toodangut oluliselt tõsta ja aktiivvarusid suurendada. Üksi Saudi Araabia suudab 2009. aastal maapõuest välja pumbata üle 12 miljoni barreli naftat päevas.
Siiski on selge, et maismaal kipuvad varud varsti lõppema ja seetõttu on geoloogide pilgud pööratud ookeanide suunas, kus naftaressursid on kordi suuremad. Üksnes šelfil on naftat perspektiivne 27 miljoni ruutkilomeetri suurune ala, kus on juba teada ca 3400 maardlat. Kuid praegu puuritakse naftat isegi 4 km sügavuselt, näiteks Brasiilia rannikul ja Guinea lahes.
Ookeanide süvamaardlate otsinguile ongi praegu uurijate põhitähelepanu suunatud. Maailmameredel seilab 38 sügavpuurimistehnikaga laeva ja 2006. aastal kulutati naftaotsinguiks 261 miljardit dollarit.
Puurimislaevastik täiustub kiiresti. Augustis 1968 asus esimesele reisile USA puurimislaev Glomar Challenger, mis 1983. aastani puuris ookeanipõhjast välja 97 kilomeetrit puursüdamikke. Seda asendanud uurimislaev JOIDES Resolution kahekordistas puuraukude hulga.
Praegu on need laevad juba minevik ja ehitatakse palju võimsamaid. 2008 valmib 210 m pikkune 57 500tonnise veeväljasurvega Jaapani alus Chikyu maksumusega 475 miljonit dollarit, mis saab puurida sügavaimateski süvikutes. 2009 valmib veelgi võimsam Lõuna-Korea puurlaev firmalt Samsung: pikkus 222 m, veeväljasurve 97 000 tonni ja oletatav maksumus 600 miljonit dollarit.
Geolooge peibutavad Arktika mered. Venemaa, Kanada, USA, Norra ja Taani püüavad kinnitada, et sealne merepõhi kujutab endast nende maismaa-alade looduslikku pikendust ja kuulub neile. Juba on Venemaa põhjapooluse merepõhja kinnitanud titaanlipu ja selle riigi ambitsioonid kasvavad mitte päevade, vaid tundidega. Venemaa Arktikas arvatakse peituvat vähemalt 110 miljardit tonni naftat. Otsingutes abistab neid suurim sõprusmaa Saksamaa. Ühistöödeks valmib 2009 just polaaraladel süvapuurimiseks mõeldud jäälõhkuja Aurora Borealis, patrooniks kantsler Angela Merkel.
Seega jutud nafta peatsest lõppemisest on alusetud. Küll aga on kindel, et nafta hind tõuseb, sest kallinevad otsingud ja ka nafta väljamine. Praegu kontrollib naftahindu OPEC, kuid Venemaa, Kasahstan jt riigid on selle kartelli haardest väljas.
2008. aastal püüab kartell müüa barrelit hinnaga 60-80 dollarit, kuid 1970. aastatel hoidis OPEC maailmamajandust pantvangis ligi saja dollariga praeguses vääringus ja sellised hüpped pole välistatud ka praegu.
Seega naftat jätkub, kuid ostuvõime piir on kuskil 140 dollarit barrel ja sinna ei taha ükski riik, ostjad ega tootjad jõuda. Kuid on selge, et Eesti põlevkiviõlitootjate paremad päevad on ees! Äkki see ongi Eesti Nokia? Looduskaitsjad on põlevkiviõli tootmise vastu, kuid Eestiski kasvab autode hulk põhjendamatult kiiresti ja roolis istuvad ka keskkonnatöötajad ise.