Kes maksab kinni Suure Kõrva?

Kedagi ei pane enam imestama, kui lennujaamade turvakontrollis igale reisijale kui potentsiaalsele terroristile otsa vaadatakse, nad poolenisti lahti riietatakse ja nende isiklikes asjades sobratakse. Seni võis loota, et kodus, sõprade ja lähedastega suheldes oleme vabad sellisest totaalkontrollist. Ajad on aga muutumas ja ka internetikasutajaid asutakse lahti riietama.

1. jaanuarist jõustus süütu nimega õigusakt "Elektroonilise side seaduse ja rahvatervise seaduse muutmise seadus". Seadus ise pole kaugeltki süütu. See kohustab sideoperaatoreid salvestama ja säilitama tohutut hulka telefonikõnedega ja internetikasutusega seotud infot. Eesmärk on võimaldada info kasutamist jälitus- ja julgeolekuasutustel. Kuigi salvestamisele-säilitamisele ei kuulu suhtluste sisu, vaid ainult andmed suhtlejaist, sideühenduse ajast ja kohast, liigume jõudsalt lähemale eraelu totaalkontrollile.

Tegu pole riigikogu omaloominguga - üle võetakse eurodirektiiv 2006/24/EÜ. Totaalkontrolli sisseseadmise põhjenduseks on toodud vajadus võidelda terrorismi vastu. Tehniliselt küündimatu, eesmärgilt kaheldava, inimõigusi piirava ja ettevõtlust ahistava direktiivi rakendamisest ilmselt pääsu polnud, küll saanuks riigikogu vähendada kahju telekomisektorile ja tarbijaile.