Seletuskirjast võib keelduda

Seletuskirjaga edastab töötaja informatsiooni, mis võib olla nii ergutuse, tunnustuse kui ka sanktsioneerimise aluseks või siis lihtsalt teada võtmiseks vahetule juhile.

Seletuskirjas edastatav info eesmärk on sageli koguda ka süstemaatilist ülevaadet ettevõttes toimuvast ja/või luua eeldusi tulevikus taoliste probleemide ennetamiseks.

Olles kokku puutunud paljude keskastmejuhtidega tänapäeva tootmis-, teenindus- ja avalikus sektoris, ei ole ammu enam kummastav nende puudulik teadlikkus nii enda kui ka töötaja, ametniku või töölise õigustest.

Tööandjal on oluline teada, et ettevõttes aset leidnud rikkumise kohta on tööandjal õigus rikkumise toimepannud töötajalt toimunu kohta seletuskirja nõuda.

Rikkumise teinud töötajal on aga seadusest tulenev õigus seletuse andmisest keelduda! Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole ja ei saagi olla distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks.

Sisuliselt ilmneb siin juba vanemast kriminaalõiguse praktikast tulenev humaansusprintsiip, mille kohaselt on isikul õigus enda kohta süüd andvaid tõendeid mitte esitada.

Küll aga on tööandjal õigus seletuskirja kirjutamist nõuda rikkumise tunnistajatelt (teised töötajad, kes viibisid rikkujaga samas ruumis või vahetuses või kes muude asjaolude tõttu võisid või pidid omama ülevaadet toimunu või kontrolli rikkunud töötaja üle) ning nendel puudub õigus seletuskirja kirjutamisest keelduda. Vastasel korral on tööandjal õigus võtta need töötajad vastutusele, tuginedes töötajate distsiplinaarvastutuse seadusele N 7 lg 2.

Seletuskirja kirjutamine juhtunu kohta on töötajal sisuliselt ainsaks ametlikuks võimaluseks ennast kaitsta, selgitada, põhjendada jne. Ilma selleta on tööandja sunnitud langetama otsuse rikkumise toimumise faktist tulenevalt ning tuginema seejuures teistele tõenditele.