Eksimine on inimlik

Seda arutluskäiku toetavad riigimeeste käigud maale, et kohtuda tädi Maaliga. Mul ei tule meelde, et Ansip ja Ilves oleksid käinud Elcoteqis või Kreenholmis, et kohtuda tädi Veeraga. Pealiskaudne suhtlemine lihtrahvaga pole iseloomulik ainult meile. Nii kätlevad USA presidendikandidaadid kümnete tuhandete inimestega, et näidata, et meie - Hillary Clinton, Barack Obama ja John McCain - oleme inimlikud inimesed, mitte jumalad Olümposelt.

Eksimuste seoses inimlikkusega on midagi kahtlast. Ei taha uskuda, et tädi Maali on riigitegelastest inimlikum. Oma kahtluste hajutamiseks kasutasin ühte võtet, mida soovitan ka lugejale: uurige sõna tähendust. Seda ma tegin inglise keele alusel: eksima on err. Sain teada eksimise tegeliku tähenduse, mis pole üldse lihtsalt viga tegema, vaid rändama, uitama, uitlema, ekslema, isegi sonima, aga ka õigelt (moraalselt) kursilt kõrvale kalduma, kaotada oma eesmärk jne.

Sellise tähenduse valguses omandab ütlus, et eksimine on inimlik, hoopis teistsuguse varjundi. Inimlik on rajalt maha astuda, vahetada töökohta, isegi naisevahetus võib olla inimlik eksimus. Robotitest erinevalt inimesed uitavad, rändavad, ekslevad, kaotavad oma eesmärke.

James Joyce on kirjutanud, et eksimused (errors) on avastuse väravad. Odysseuse eksirännakud leidsid kajastamist Leopold Bloomi ühe elupäeva kirjeldamises tema romaanis "Ulysses" (1922). Ameerikagi avastati eksimuse, mitte aga sihipärase tegevuse tulemusena. Otsiti üht, leiti teine. Vast igaüks ei ole suuteline tegema nii suurt eksimust, et Ameerika avastada, aga peaks katsuma eksida, et leida midagi.

N. Liidus üleskasvanud inimesele ajab üleskutse eksida õuduse peale. Meenutame aga, et katse ja eksituse meetodil õppimine on küllaltki levinud. Siis ei tohiks ju eksimine nii hirmus olla. Katse ja eksituse meetodi rakendamine on küllaltki kasulik, kuna ei püüta vastata küsimusele, miks lahendus töötab, vaid ollakse lihtsalt rahul sellega, et asi funktsioneerib. Odaviskaja on rahul, et viskas hästi, aga ei oska seletada, kuidas see õnnestus. Katse ja eksituse meetod ei võimalda üldistada head lahendust, vaid iga kord tuleb uuesti otsast peale alustada.

Raske on uskuda, aga vastab tõele, et katse ja eksituse meetodit kasutatakse ravimite, näiteks antibiootikumide loomisel. Keemikud lihtsalt kombineerivad juhuslikult (toetudes muidugi eelnevale teadmisele) keemilisi aineid, et leida neid rahuldavaid lahendusi.

Kas teate, millega lõpeb väide "eksimine on inimlik"? Edasi tuleb "andestamine on jumalik". Lugejal on nüüd võimalus oma mõtteid mõlgutada eksimuse ja andestamise teemal, et olla inimlikum, aga äkki ka natuke jumalik?