Ühele takso, teisele kiirabi

2003. aasta sügisel USA investeerimisguru Goldman Sachsi uurimustöös "Unistades koos BRICiga: tee 2050. aastani" asetatakse arenevad suurriigid - Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina - esimest korda praeguste hiidudega samale tasemele, vaadates majanduse võimalikke suundi sajandi keskpaigani. Lühendist BRIC on saanud võtmesõna. Varjatult tõusevad esile ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigid, mis on maailma kõige kiiremini kujunev kant.

2001. aasta WTO kõneluste Doha vooru algusest kuni Cancuni konverentsi ummikussejooksmiseni 2003. aastal ja ka nüüd lükkasid arenevad riigid ühiselt tagasi arenenud riikide kompromissi. Üks põhjus - toiduainete nõudluse kasvust tingitud hinnatõus. Tootmismahtude suurendamise reaalne võimalus on arengumaadel, sest USA ja EL on kvootide ja subsiidiumide ahelais. "Tänu" toetustele rikastes riikides arengumaad aga tootmist ei suurenda, sest põllumajandussaaduste hinnakäärid on nad konkurentsivõimetuks teinud. Seega turg ei tomi ja globaalne konkurents puudub.

Tupikus põllumajandusläbirääkimiste taustal on uusi algatusi, millest võib loota edu. Uue hingamise avab teatud ülemaailmsete piirangute kaotamine keskkonnasäästlikele tehnoloogiatele, materjalidele ja kaupadele ning ühiste raamtingimuste loomine väikeettevõtluse soosimiseks.

2004. aastast alates on toornafta hinna tõusu tõttu maailmamajandust ohustanud ulatuslik inflatsioon. Järsud hinnatõusud käivad koos majanduslangusega. Eelmisest aastast alates on see probleem viinud USA tõsiseimasse finantskriisi pärast 1930. aastaid ja tekitanud lööklaine maailma väärtpaberiturgudel. 2007. aasta oktoobrist selle aasta juunini oli aktsiate koguväärtus 50 peamisel väärtpaberiturul langenud 10 triljoni USA dollari võrra ehk 17%. Samas võis täheldada harvaesinevat kõikumist ka strateegiliste varude (teravili, mineraalid) turgudel.

Kahjuks on riikide psüühikas kinnistunud protektsionismitont liberaliseerimise põhiline takistus. USA, Jaapan, EL on säilitanud hiiglaslikud põllumajandustoetused ja jätkuvalt keelustanud põllumajandustoodete imporditollimaksud, millest on saanud arenevate riikide õudusunenägu.

Ei ole kadunud arvamus, et arenenud riigid sunnivad arenevaid riike oma siseturge täielikult avama, hävitades nende suhteliselt nõrka majandust.

Maailmamajanduse säästev areng sõltub sellest, kas arenenud riigid suudavad sisenemistasudel põhinevale "taksoideoloogiale" kompromisse leida. Ja arenevad riigid vabaneda "kiirabiautole" lootma jäämise sündroomist.