Kuidas mõelda ja käituda majanduskriisis?

Eesti inimene on elanud 20 aastat kapitalismis. Paraku ei ole see aeg olnud piisav, et kõik oleksid tabanud kapitalismi mõtet. Paljud ei ole kindlasti selle väitega nõus, ehk teame küll seda kapitalismi. Teame, et kapitalism tähendab rikkust, kaubanduskeskusi, töörabamist, aga ka tööpuudust ja asotsiaale. Veel seondub kapitalismiga ületootmine, aeg-ajalt toimub kaupade hävitamine ning pankrotid.

Meil on "vedanud", et me ei saa mitte ainult õpikutest majanduskriisidest lugeda, vaid ka ise seda läbi elada. Majanduskriisid ei juhtu igal ajal. Nüüdne majanduskriis on kapitalistliku süsteemi tekitatud. Selle poolest erineb praegune kriis 1990ndate alguse majanduslikust olukorrast, kus leidis aset suure hulga inimeste totaalne vaesumine ja mõningate kiire rikastumine. Põhjused olid üleminekus sotsialismist kapitalismi. Nüüdseks on siire lõppenud(?) ja oleme jõudnud kapitalismi. Siit peab järeldama, et meid tabanud majanduskriis on kapitalismi enda sünnitis. Sotsialismi ei saa enam süüdistada kriisi tekitamises.

Majanduskriisi üleelamise teeb raskeks asjaolu, et ei ole konkreetset inimest, kes tunnistaks üles, et on kriisi põhjustanud või osalenud selle tekitamises. Ei ole kuulnud, et valitsus või peaminister oleks tunnistanud enda osalust majanduskriisi tekkes. Kriisi vallandamises on hakatud praegu süüdistama pankasid. Pangad aga ei ole meie omad, st meie oleme süüst puhtad. Kui leitaks konkreetne süüdlane, siis oleks kriisi psühholoogiliselt kergem taluda, kuna saaks viha valada kellegi kaela. Näiteks, USAs on selleks president Bush ja pangad, keda on hea süüdlaseks tembeldada.