Seaduse üks autoritest, Raidla büroo nõunik Martin Käerdi märkis, et seaduse edukust tuleks siiski mõõta selle järgi, kui palju saneerimiskavasid võlausaldajad heaks kiidavad. „Usun, et selles osas ei saa pilt vähemalt esialgu olema kuigi rõõmustav, seda juba üldise majanduskeskkonna tõttu.“
Käerdi selgitas, et kuna saneerimine eeldab reeglina ettevõttesse raha lisamist või vähemalt teatud ajaks raha väljavõtmist, siis praegustes oludes võib võlausaldajatelt sellist valmidust oodava üksnes väga hea saneerimiskava korral.
Urmas Trossi sõnul peaks võlausaldajad saneerimisest olema huvitatud siis, kui ettevõtte tegevuse jätkumisel on neil võimalus võlanõuet rahuldada suuremas ulatuses kui ettevõtte lõpetamisel. Tema kogemuste põhjal on pankroti puhul täitmata nõuete rahuldusprotsent 10-30, saneerimisel on tõenäoliselt võimalik saada tagasi aga üle poole nõudest.
Advokaatide sõnul on eduka saneerimise korral võitjateks ka ettevõtte aktsionärid, kes pankroti korral kaotaksid kogu oma investeeringu, ning töötajad, kellel säilib töökoht.
Käerdi ütles, et saneerimise ebaedu korral venib võlausaldajate nõuete maksmapanek ja tagatiste realiseerimine mitme kuu võrra. Peale selle on oht, et pahatahtlik ettevõtja üritab saneerimise sildi all ettevõttest enne pankrotti ja pankrotihalduritele kontrolli üleminekut vara välja viia.
Käerdi sõnul võib eeldada, et edukalt saavad saneerimisega hakkama keskmisest suuremad ettevõtjad. „Praegune praktika näitab, et eriti väikeettevõtete puhul hakatakse majanduslike raskuste ning võlakohustuste restruktureerimise vajadusega tegelema alles siis, kui ettevõtte olukord on niivõrd halb, et selle tegevus on sisuliselt peatunud. Sellisel juhul pole saneerida midagi." Ta lisas, et väikeettevõtjal võivad ka saneerimisnõustajate tasud käia üle jõu.