Ja paistab, et suured arengukavad on valminud pigem tegijate rõõmuks või "linnukese" pärast mingisse töögraafikusse, sest näha on, et need pigem tolmuvad kuskil sahtlis mõne tähtsa ametmehe kabinetis. Info ei liigu kõigi asjaosalisteni, mistõttu tehtavad otsused on samuti ebaratsionaalsed. Alustades või näiteks sellest, et riik tagastas endistele omanikele maad paigas, kus üldised huvid oli selgelt olemas ja riigil endal kavatsus teed rajada. Sellisel juhul oli riigil ju võimalus tagastamise asemel vara kompenseerida.
Edasi: kui ka maatükid tagastati õigusjärgsetele omanikele, pidanuks neid teavitama riigi edasistest plaanidest selle piirkonnaga, et omanikud saaksid teha endale sobivaima otsuse.
Selle asemel laskis riik informeeritumal ASil Favorte (mõõdistas piirkonnas krunte) omanikelt krundid odavalt kokku osta ning ostab ise nüüd erafirmalt mitu korda kallimalt maalappe tee ja ristmike ehitamiseks.
Kinnisvara hind riigi õnneks kukkus ja vaidlused tõenäoliselt pikalt ka ülejäänute üle enam ei kesta. Aga tegemist ei ole ju üksikjuhtumi, vaid pigem reegliga - uue Tallinna-Tartu maantee äärest osteti krunte, ärimees Vjatšeslav Leedo ostis maad selle paiga juures, kuhu tuleks Saaremaa sild.
Saaremaa silla ja Tallinna-Tartu maantee puhul võib ju öelda, et tegemist on avaliku infoga - uudiseid neist vahendasid kõik meediakanalid. Ent kui riigil (või omavalitsusel) on maaga oma plaanid, siis kolmandat poolt huumuskihti koorima ei lasta.
Kui ametnikud lasevad ärimeestel seda teha, tuleks lasta ametnikel endil maksta kinni kulud, mis riik peab hiljem maa uuesti enda kätte saamiseks lisaks tegema.
Autor: 1706-aripaev