Avalik sektor paremini tööle

Kuna uuringus kasutatud tulemusnäitajad on võrdlemisi üldised, ei saa mahajäämuses süüdistada pelgalt riigisektorit. Ent tulemused peaksid siiski pakkuma piisavalt mõtteainet. Alustaks sellest, milliseid teenuseid avalik sektor üldse osutama peaks. Praegu tundub, et kellelgi pole täielikku ülevaadet, milliseid funktsioone peaks riik täitma ja kas ta neid ka täidab.

Õigusaktide arv, millega riigiasutustele ülesandeid pannakse, on väga suur. Nt maavalitsuste ülesandeid kirjeldab enam kui 150, ühe riikliku registri omi enam kui 60 akti. Nii on ülesannetest tervikpildi hoidmine paras väljakutse igale asutusele, rääkimata riigi funktsioonidest ülevaate omamisest.

Tervikpildi saamiseks tuleks funktsioonid kaardistada. Riikide kogemused on näidanud, et sel viisil avastatakse hulk tegevusi, mille täitmine pole ette nähtud või hädavajalik. Lihtsaim võimalus hoida kokku avaliku sektori kulusid on lõpetada selliste funktsioonide täitmine.

Riigiasutused on rajanud regionaalseid büroode ja teeninduspunktide võrke paralleelselt. Selmet teenuseid osutada ühest kohast, peab inimene jooksma mitme asutuse vahet. Seega võiks avalikud teenused koondada ühte teeninduspunkti või ühe ministeeriumi valitsemisala piires. Lisaks teenuse kättesaadavuse parandamisele väheneksid kulud klienditeenindajate ja ruumide arvel. Ka tugifunktsioonidega, nt hangete, finants-, IT- ja kinnisvarahaldusega tegelevad töötajad ei pea asuma kõigis büroodes. Tugifunktsioonide tsentraliseerimine on andnud olulist kokkuhoidu ja toetanud kvaliteedi tõusu.

Kulusid tõstab üleplaneerimine. Tegevuspõhine eelarvestamine, tulemuspõhine juhtimine ja strateegiline planeerimine annavad veidi täpsemat infot avaliku sektori teenustega seotud kulude kohta, kuid nende metoodikate liiga põhjalik rakendamine toob kaasa suuri kulutusi, mida saadav lõpptulemus ei õigusta.

Erasektoris rakendatavad meetmed efektiivsuse tõstmiseks ei ole sageli üheselt kasutatavad avalikus sektoris - õiglus, ausus, avalikud huvid jms on avalikus sektoris efektiivsusest sageli tähtsamal kohal. Kui nt piimatootjad panevad kulude kärpimiseks toodetesse piimarasva asemel taimerasva, siis vaevalt me sooviks, et riik oma teenuseid sarnasel viisil odavamaks teeks. Ka ei saa riik teenindada vaid kasumlikke tarbijaid, nagu firmad sageli teevad, vaid teenused tuleb tagada kõigile.

Märkimisväärne kulude kokkuhoid on siiski saavutatav ka avalikule sektorile eripäraseid eesmärke rikkumata. Suurbritannias tehti 2004. aastal sektori efektiivsuse tõstmise analüüs, mille tulemusena seati eesmärgiks saavutada 20 mld naela suurune kokkuhoid aastaks 2008. Juba 2005. aasta lõpuks oli saavutatud 4,7 mld naelane sääst, 2008. aastaks 23 mld - aastane kokkuhoid ületas seatud eesmärgi.

Kui Eesti riik suudaks sarnases ulatuses efektiivsust tõsta, võiks see kaasa tuua hinnanguliselt vähemalt 3 miljardit krooni säästu aastas. Kindlasti eeldaks see süsteemset analüüsi, mitte "kõigilt 10%" lähenemist.