Sild unistustest reaalsuseni

Väidetavalt sõltub elusolendi ellujäämine ja jätkusuutlikkus tema kohanemis- ja kohasusvõimest. Juba Darwinist saati on bioloogias olnud erilisel tähelepanu all kohanemisega seotud probleemid. Kohasusvõimest kõneldakse üksikisiku tasandil, sest mingi eluolendi jaoks võib väliskeskkond järsult äärmuseni muutuda. Elusloodus tervikuna suudab kohaneda üllatavalt eripalgeliste tingimustega, iga eluslooduse esindaja jaoks on talle sobiv kohanemisvahemik. Nii välditakse liikide omavahelist liigset konkurentsi ja võimaldatakse universaalsuse asemel lihvida erakordseid võimeid.

Ühiskonnas käsitlevad kohanemist muutuvais oludes sotsiaalteadused. Pole siis ime, et ülikiirete, majanduslangusest tingitud valikusurvete taustal on hakatud üha enam juurdlema, mida sotsiaalteadused kostavad äraarvamatute muteerumiste puhuks.

Sotsiaalteadused uurivad inimkäitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte ning erinevad humanitaarteadustest rangemate tõendamisstandardite rõhutamise poolest. Majandusteadus on ka sotsiaalteadus. Selle eesmärk on majandusagentide (inimesed, ettevõtted, riigid) käitumise ja majandusnähtuste kirjeldamine, mõõtmine, seletamine ja ka ennustamine. Teistest sotsiaalteadustest peaks eristama majandusteadust suurem rõhuasetus mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele.

Kui reaalteadustes läheb mõõtmiste tulemusel saadud andmete põhjal tehtud ennustustest täppi 99%, siis majandusteadustes on ennustamine tunduvalt komplitseeritum. Majandusteadus võtab postulaadiks, et inimese valikud on ratsionaalsed. See kehtib vaid teatud piirini. Mida segasem ja pingelisem olukord, seda ebaratsionaalsemaid võiemotsionaalsemaid valikuid tehakse. Nii kukubki välja, et keerulistes olukordades eksivad ennustamisega isegi Nobeli majanduspreemia laureaadid.

Üks neist oli nt euro kontseptsiooni väljatöötaja Mundell, kes oktoobris 2008 pakkus, et USAs on finantskriis möödas ja midagi hullemat ei järgne. Toona reaalmajanduslik kriis alles algas. Näide ilmestab, kui tänamatu tegevus on majanduses ennustamine. Eriti kui ennustajail või valikute tegijail pole täit teavet tegelikust situatsioonist ja paljude tegurite väärtused polegi mõõdetavad.

Järelikult taandub valikute tegemine ja ennustamine suuresti otsuse tegija käsutuses olevale teabele. Infoteadus liigitakse samuti sotsiaalteaduste kilda. Tänane infoväli on üüratu. Füüsikast teame, et iga väljatekitajaga kaasneb müra. Ükski reaalne seadeldis pole nii perfektne, et müra vältida.

Kuidas infoväljas müra maha keerata, on kunsttükk omaette. Kui infoväli on filtritega läbi sõelutud, keskendutakse mõnele asisemale ja piiritletumale teemale. Näiteks elukvaliteedile.

Eesti inimarengu aruanne 2008 teadvustab, et peame elukvaliteedist rohkem rääkima. Et kui mõelda sellele sotsiaalsest, mitte materiaalsest vaatenurgast, näeme selgemini, kas ja kuidas suudab Eesti ühiskond kohaneda uue olukorraga.

Tõepoolest - sotsiaalteadustes saab objektiivsete mõõdikutega mõõta nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid vajadusi. Tulemusena saame siiski ülevaate umbes aastatagusest seisundist. Mõõdetud andmestiku, mis ei pruugigi alati olla täpne, ja tulemuste vahele jääb ajaline lõtk, mil needsamad mõõdetud subjektid või objektid jõudsid kiiresti varieeruda. Edasine otsuste tegemine kaldub subjektiivsusesse. Selle kohta öeldakse tavakõnes "poliitiline tahe".

Kas suudame objektiivselt mõõdetava ja subjektiivselt ennustatava vahele ratsionaalse silla püstitada? Psühholoogidki tõdevad, et inimene on kogu aeg olnud dilemma ees: kas luua endale parem unistuste maailm või olla silmitsi alasti reaalsusega? Kriisi ajal muutub selline dilemma eriti teravaks. See on alati olnud kõigi sotsiaalteaduste dilemmaks.

Kui silla rajamisega unistuste ja reaalsuse vahel kaua viivitada, võib juhtuda, et kaootilised tulvavood uhavad sillakaldad minema. Ja jääb püsima Ilfist ja Petrovist tuntud irooniline loosung, et "uppuja päästmine on uppuja enda asi". Nii et ootused on, kuid aeg on vist isiklik päästerõngas valmis vaadata.