Eestis kokkulepped ei kehti

Pensionifondide elu näitas selgelt, et kui inimene ise ei tee sissemakseid, ei tunne ta huvi, mis tema rahaga fondides toimub. Ta ei tee teadlikke valikuid, vaid laseb end uinutada kenadest pakkumistest ajaloolisest tootlusest. See on aga lihtsalt üks minevikuline müüt, mis ei taga midagi. Naiivne on arvata, et fondihaldurite eesmärk on suurima tootluse tagamine - nende endi heaolu ei sõltu fondi käekäigust. Nad ei vastuta mingil viisil, kuidas raha nende fondides küpseb.

Miks peavad inimesed üldse panema raha pensionifondidesse, mitte aga näiteks tähtajalisele hoiusele või muusse instrumenti, mis vähemasti tagavad enam-vähem raha säilimise? Inimene ise peab tegema valikuid ja riik ei pea peale maksma, vähemasti mitte nii palju.

Riigi roll on pensioni näol tagada inimestele teatud elatustase. Kes soovib kõrgemat, peab ise vaeva nägema ja riske võtma. Ja kui inimest kohustatakse tegema makseid tulevikku, peaks tal olema ka õigus valida, kuidas ta seda teeb. Praegu kahjuks vaatab maksja abitult pealt, kuidas tema raha põleb heleda leegiga.

Praegu ei saa me loobuda inimeste pensionipõlve kohustuslikust kindlustamisest, sest siis võime tekitada saamatute inimeste hulga, mistõttu tuleb sotsiaalmaksu tõsta. Praegu on õige aeg kriitiliselt üle vaadata kogu pensionifondide temaatika. Ja ärgem andkem kergekäelisi lubadusi tulevikuks.